Püsilillepeenra rajamine ja hooldamine

Teadagi läheb püsilillepeenra rajamiseks ja hooldamiseks vaja tööriistu ja muid materjale. Nendest võib koostada nii miinimumkataloogi (tegelikult saab labida, kõpla ja aiakääridega ära teha enamiku hädapärastest töödest) kui ka maksimumkataloogi (nagu igas poes on ka aiandustarvikute poodides tänapäeval riiulid väga pikad ja tootjad väga leidlikud). Et lugejal oleks vähegi kasu sellest kirjutisest ja et ülesanne õpetaja poolt ka arvestatuks saada, esitan ühe nö normaalse nimekirja, mis sisaldab tööriistu ja materjale, mida kasutan siis, kui tahan, et peenra rajamine ja hooldamine oleks rõõmus tegevus. Ülevaade on pigem praktiline ja kogemusest lähtuv. Ja nagu muld on kõige algus ja ots, siis on seda ülevaadet tugevalt mõjutanud asjaolu, et olen oma aednikupraktikas seni töötanud aladel, kus on paepealsed gleimullad, mis on teadupäraselt liigniiskusele kalduvad ja samas põuakartlikud, ent üldiselt väga sobiva happesusega (neutraalsed) mullad.

Püsilillepeenra rajamine

Mõõdulint, aianöör ja x arv tokke. Alustan peenra rajamist mõõtmisest ja peenra kuju mahamärkimisest. Mõõtmine on vajalik selleks, et saada selline peenar, mis taimed ära mahutaks ja mis valitud kohta sobiks. Minul on 50-meetrine mõõdulint, aga tavaline remondi puhul kasutatav mõõdulint käib ka, kuigi see võib jääda mingil hetkel lühikeseks. Kui see jääb lühikeseks, siis saab mõõtmisel võtta appi nöörikera. Järgmiseks läheb vaja nöörikera. Tuleb peenar maha märkida. Nüüd on vaja ka tokke, et saaks nööri kusagile fikseerida. Kui on neljakandiline peenar, siis on asi lihtsam, ent neerukujulise puhul veidi keerukam. 

 

Labidas. Põhja-Eesti paeses rähkmullas on labidas aedniku sõber. Aiafrees jääb aiaskulptuuriks, sest tehes sellega kivises pinnases, oleks freesi terad kohe kõverad, läbi või katki. Aiahargiga ei ole paeses pinnases samuti midagi teha. Sellega saab siis toimetada, kui oled aastaid peenral mulda parandanud. Nii et labidas. Ma ei saa kahjuks oma lemmiklabida pilti siia panna, kuna ma ei jõundud enne sessile minekut vahepeal suvilasse. Aga labidas oleks teravaotsaline (paese pinnase puhul ei sobi kumeraotsaline labidas, kuna sellega jäädki maad „nüsima“) ja terava teraga ning labidaleht mitte väga suure kaldega. Mul on ka üks Fiskarsi labidas, mis on üsna hea, kuid pinnase lahtikaevamise (või vahepeal oleks õigem öelda murdmise) puhul jääb kalle natuke suureks; muidu on Fiskarsi labidas hea pehme maa kaevamiseks, lahtise mulla lükkamiseks ja pööramiseks.

Mullasõel ja aiakäru ning vana käsikõblas. Kui muld on lahti kaevatud, siis järgneb minu praktikas harilikult mullaparanduse osa. Selle esimeseks etapiks on mulla sõelumine. Kuna kogu labidalehe sügavust kihti peenralt minema viia on mõttetu ja karm, siis sõelun tavaliselt selle kihi läbi. Pool sellest kihist on paene klibu, mille viin ämbritega teeradade täiteks (siis ei pea mingit udupeent graniitkillustikku ostma). Sõelumine ise käib nii, et aiakäru suurune sõel läheb aiakäru peale, sinna viskan circa neli labida täit mulda ja hõõrun mulda vana kõplaga edasi tagasi seni, kuni muld on kärus ja kivid sõelal. Siis kivid sõelalt ämbrisse ja uued labidatäied sõelale.

Mullaparandusained. Kui peenra muld on sõelutud, siis segan sellesse tunde järgi tavalist liiva (nb! mitte mereranna oma, sest see sisaldab sooli), kasvuturvast (see on pakis tavaliselt lubjatuna ja sisaldab ka teatud väetisi) või tavalist turvast ning kõdusõnnikut ja/või komposti. Põhja-Eestis ei ole harilikult vaja mulda lubjata, sest siin on lubjarikas paene muld, mis on kenasti neutraalse happesusega. Happelist kasvupinnast armastavate taimede (rododendronid, mustikad, hortensiad, kanarbikulised) mullaparandus Põhja-Eesti lubjases mullas on töömahukas ettevõtmine ja turbapeenra rajamine on juba eraldi jutt. Praegu räägime nõrgalt happelist või neutraalset kasvupinnast soovivate taimede püsipeenra rajamisest.

       

Reha või tasanduslaud. Kui segu peenras vastab soovidele, siis on järgmiseks tasandamise voor. Mina olen seda harilikult teinud tavalise rehaga (nb! murureha võib sellega ära lõhkuda). Tasanduslauaks sobib tegelikult suvaline laud kuurist. Oluline on paras pikkus ja see, et sul on keegi, kes aitab lauda teisest otsast liigutada (me loome siin ju korralikku suurt lillepeenart).

Istutuskühvel ja labidas. Nüüd on taimede istutamiseks vajalike kohtade ja aukude tegemise aeg. Labidat on vaja iga vähegi suurema augu jaoks, sest kühvliga võibki jääda kühveldama. Kühvlid sobivad hästi näiteks sibullillede sibulate mahapanekuks vajaliku augu ja väiksematele lilletaimedele paraja augu tegemiseks.

Liivapang.  Kui panen maha sibullillede sibulaid, siis on mul selles etapis kõrval veel pang liiva. Olen enne sibula auku asetamist raputanud augu põhja liiva. Liiv augu põhjas hoiab ära sibula juurte liigniiskuse, kui sügisel peaks palju sadama ja/või kui tegemist on sellise kasvupaigaga, kus on rasked ja liigniiskusele kalduvad mullad.

Aiakäärid, kõblas ja kastekann. Nüüd võib asuda istutama. Aiakääridega saab istutatavatel potis olevatel taimedel lõigata ära koledaid juureosasid või kärpida juuri. Kõplaga saab potitaimedel juurepalli lahti harutada. Kastekann sisaldab kindlasti käesooja vett ja sellega kastan istutusaugu põhja märjaks. Sibullillede sibulaid maha pannes, ma istutusaugu põhja märjaks ei kasta. Siis asetan taime juured auku kenasti laiali ja täidan augu peenramullaga, taime aeg-ajalt hästi kergelt liigutades ja raputades, et muld kenasti juurevahed ära täidaks. Vajutan taime ka kergelt kinni ja kobestan kõplaga taime ümbruse. Seejärel kastan taime veel.

Taimesildid, pliiats, vihik ja aiaplaan. Korralikul aednikul on istutusalaplaan peenra rajamise algusest peale kõrval. Soovi korral võib kasutada ka taimesilte või toikaid istutuskohtade märkimiseks. Põhiline on kasutada endale sobilikke dokumenteerimisvahendeid, et oleks võimalik kusagilt istutusala kohta järele vaadata, kui mälu alt veab (ja ta veab).                                                                                                                                                                               

                              

Elektroonilise tabeli täitmine. Hea on pidada istutuste, külvide ja muu seesuguse kohta kuupäevalist tabelit. Mina täidan oma Exceli-tabeli kindlasti hiljemalt päeva lõpul, sest järgmisel päeval on juba uued tegevused. Panen tabelisse kuupäeva, liigi nime (eesti ja õppimiseesmärgil ka ladina keeles), vahest õppimiseesmärgil taime sugukonna, sordi nime, vahest värvi ja siis on üldine märkuste lahter selle teabe jaoks, mis parajasti juhtub selle taime puhul oluline olema.

Multšide ja väetiste kasutamisest selles ülevaates juttu ei ole, vaata varasemaid blogipostitusi.

Püsilillepeenra hooldamine

Kastekann ja kastmisveetünn või -paak. Istutatud taimed soovivad juurdumise ajal kindlasti vett. Kui on vähe vihma, siis on kastekann ja käesooja veega tünn vajalikud töövahendid. Põuaajal on vaja kasta ka juba hästi juurdunud taimi.

Käsikõblas ja pika varrega konkskõblas. Kui nendega regulaarselt peenart kobestada, siis vähendad sellega rohimise vaeva. Samuti aitab kobestamine hoida mulla niiskust. Kõik peenrad paar korda nädalas üle käia oleks ideaal ja tulemuseks on rohimisvaeva vähendamine ehk üldine aja kokkuhoid.

Võilillejuurija. On mõned juurumbrohud, millest üksnes kõplamisega jagu ei saa. Minu aias on nendeks võilill, kassitapp ja ohakas. Siis tuleb võtta ette võilillejuurijaga see nokkimise töö. Niisugust rohimist on parim teha peale kerget vihma siis, kui muld on jõudnud veidi taheneda.

Aiakäärid. Need on head äraõitsenud õisikute lõikamiseks. Mõned maitsetaimed (näiteks faasseni naistenõges) vajavad suve keskel uut frisuuri: siis lõikan vanad õitsenud varred umbes 20 cm kõrguselt maha, et alt saaks kasvad nö uus sats võrseid koos õitega.                                                          

Aianöör ja tokid või metallist taimepiirded. Neid on vaja kõige erinevamate taimede toestamiseks, kuid neid tuleks kasutada mõistusega. Domineerima peab taim, mitte tokk ega taimepiire. Seepärast armastan tokke ja taimepiirdeid, mis on võimalikult naturaalset värvi: kulunud rohelised, kulunud pruunid, äärmisel juhul tumerohelised. Sellist värvi tokid ja piirded ei torka peenras nii silma. Aianööridest on minu meelest hea tavaline jutenöör, mille jämeduse valin sõltuvalt taimest ja toestusest.

Labidas või nö peenraääre poolkuu. Kui püsilillepeenral ei ole äärt, siis tuleb paar korda vegetatsiooniperioodil ja selle lõpul ning enne vegetatsiooniperioodi algust tegeleda peenra piiramisega. Tihti on see orashein, mis üritab kavalalt peenraääri vallutada, nii et üks hetk avastad, et peenar on palju väiksemaks jäänud. Varem kasutasin peenraäärte tegemiseks labidat (võimalikult väikese kaldega ja teravat, et saaks ilus peenrajoon). Sügisel ostsin nö peenraääre poolkuu, mis on tõesti hea tööriist. Kui mul labidaga tehes kippusid peenraääred loperdavad jääma, siis selle tööriistaga on kergem hoida sirget joont. Teiseks on selle tööriistaga lihtsam töötada, sest labidaga on kerge peenraäärt segi pöörata. Peenraääre poolkuuga lihtsalt lükkad peale selle maasse vajutamist poolkuule jäänud mulla üles peenra poole ja tulemus jääb päris kena.

Jõudu kõigile!

Kasutatud allikad:

1. Oma pea

2. Fotode allikateks olid oma fotokataloog ja ääretu veebiavarus (harilikult tootjate koduleheküljed)