Kiviktaimla

Kommentaar Janika Joala kiviktaimla tööle (ülesanded 2.1 ja 2.2)

Kaasõpilaste poolt esitatud kiviktaimlat puudutavate tööde hulgast valisin kommenteerimiseks Janika Joala töö „Kiviktaimla rajamine ja hooldus“. Tööga on võimalik tutvuda aadressil http://janikaed.blogspot.com/2015/05/kiviktaimla-rajamine-ja-hooldus.html. Soovitan soojalt! Minule on kiviktaimla või alpiaed uus teema, kuna ma ei ole ise seda rajanud ega hooldanud. Seetõttu otsisin ülevaatlikku ja sisuliselt veenvat tööd, mis aitaks mul teemaga tutvust teha. Valisin Janika töö kommenteerimiseks seepärast, et töö paistis teiste tööde hulgast silma oma hea sisulise liigenduse ja kena esituse poolest ning töö koostamisel oli kasutatud esinduslikku hulka eestikeelseid veebimaterjale.

Janika tööga ja töö aluseks olnud materjalidega tutvudes, jõudsin järgmistele järeldustele.

Janika töö on üks väheseid töid, mis esitab minu jaoks loogilise kiviktaimla alusmääratluse: „Kiviktaimla on iluaia vorm, kus kasvatatakse mägitaimi kivide vahel, jäljendades nii taimede kui kivide looduslikku paiknemist ja asetust.“ Teiste õpilaste töödes tehti tihti algust kiviktaimla või alpiaia ajalooga ja see on ka omamoodi tänuväärne, ent Janika määratlus oli minu jaoks sissejuhatuseks parem. Kahjuks ei suutnud ma tuvastada, kas tegemist on tema enda määratlusega või pärineb see mingist alusmaterjalist.

Janika töös järgnev kiviktaimlate liigitus vabakujulisteks ja korrapärasteks oli samuti hästi ära seletatud ja pildimaterjaliga näitlikustatud. Kiviktaimla asukoha selgitus meeldis mulle samuti.

Kiviktaimla rajamise kirjeldus tundus üldjoontes arusaadav ja loogiline. Küll aga teeksin selle puhul mõned märkused. Kiviktaimla aluse maa-ala umbrohtudest puhastamise teema puhul oleks võinud selgitada Roundupi kasutamisega seotud ohtusid (ühe komponendi kantserogeenne toime, ainejääkide jäämine maapinda aastakümneteks jne). Nii Janika kui paljude teiste õpilaste tööde puhul oli lihtsalt tsiteeritud Mihkel Saare ja Arnold Hannusti juttu, ilma et oleks Roundupi kasutamise ja pimendamise kohta muudest materjalidest juurde uuritud. Eksperdid jäid oma seletustes pealiskaudseks, kuid kiviktaimla rajajana ei tohiks keegi endale pealiskaudsust lubada. Ühesõnaga, oleksin soovinud Janika ja teiste õpilaste töödest mõlema umbrohutõrjeviisi kohta täpsemaid juhiseid. Kiviktaimlasse drenaaži loomise osa on jäänud Janika töös segaseks: mitu kihti ja millises järjestuses ja miks ta räägib kahest drenaaživiisist. Aedniku Annela Nõmmiku nõuannetest (vt artiklit Sakalas http://www.sakala.ajaleht.ee/158634/com/magiaed-vajab-ohulist-mulda-ja-paikest/) selgub, et puhastatud maapinnale tuleb peenravaip, selle peale drenaažikihiks 15—30 sentimeetri paksune kivikiht ja selle peale uuesti peenravaip ning alles sellele kasvusubstraat. Oleksin tahtnud tööst leida pikemat selgitust kiviktaimla kasvusubstraadi või –pinnase kohta. Janika töös on kirjas, et substraadiks peaks olema mulla, turba ja liiva (kruusa) segu vahekorras 1:1:1 ning et mullakiht ei tohi olla raske, kõva ega õhuvaene. Aga kui ma peaksin nüüd ise hakkama segu tegema, siis tekiksid mul kohe sellised küsimused: millise happesusega peaks segu tulema (või peab segu olema erinevates kiviktaimla süvendites erineva happesusega vastavalt konkreetse taime nõuetele?), millist mulda on komponendina silmas peetud (saviliivmulda, kompostmulda või sobib liivmuld?), kas turvas peaks olema lubjatud turvas või puhas freesturvas, kas peenliiva kasutamine on halb? Aedniku Annela Nõmmiku jutust selgub, et segu peaks koosnema võrdsetest osadest tavalisest sõelutud umbrohuvabast aiamullast, neutraliseeritud turbast ning jämedast liivast või peenikesest kruusa- või graniitkillustikust. Oleks võinud julgemalt kasutada selles artiklis esitatud nõuandeid.

Kiviktaimla hoolduse osa tundub esmasel lugemisel ülevaatlikuna. Lugejana huvitanuks mind siiski saada vastused järgmistele küsimustele (ja materjalides olid asjatundjad ka tegelikult hooldamise küsimuse käsitlemisel üsna pealiskaudsed): milliseid väetisi saaks kasutada (kas kõik orgaanilised väetised on sobimatud; kas ka kompostmuld on sobimatu; milliseid mineraalseid väetisi kasutada) ja kui tihti (kas korra aastas või teha kaks korda aastas, kevadel ja sügisel; kas võib ka üldse mitte väetada). Janika ja paljude teiste kirjutistes räägitakse veel kiviktaimla mullapinna kobestamise vajadusest, kuid samas on eelnevalt öeldud, et kasvupinnas võiks olla killustikuga multšitud. Kas multšitud pinna kobestamine peab toimuma nii, et multšikiht kõrvale lükata, kobestada ja siis multšikiht tagasi asetada? Aga kui tihti peaks seda aastas tegema? Ilmselt oluliselt harvemini, kui peab kobestama pinnast multšimata pinnasega kiviktaimlas?

Kiviktaimlasse sobivate roht- ja puittaimede soovitus oli Janikal kenasti esitatud. Tabeli kujul esitatuna on teave hästi jälgitav. Rohttaimede nimekiri meeldis mulle kohe nii, et tahaks ise selle järgi mingi kiviktaimla taimestada. Esitan siiski paar väikest märkust. Korrektne olnuks esitada sordinimi ka taime eestikeelse nime juures. Puittaimede esituses juhtus apsakas sellega, et esituse pealkirjaks on jäänud „Mägiaia okaspuud“, kuid nimekirjas leidusid ka lehtpõõsad — laiuv tuhkpuu ja Thunbergi kukerpuu.     

Mulle meeldis väga kokkuvõte Janika töös. Ta oli leidnud viis ääretult head fotot, mis ilmestavad kiviktaimla teema laiaulatuslikkust (kiviaed, moldaed, Tšehhi mägiaed) ja mis nagu kutsuvad teemaga põhjalikumalt tutvuma. Väga lahe teaser:) ja selle eest viis pluss.

Janikal oli oma töö tegemisel hea materjalide valik. Ta ei piirdunud 3-5 sisulise allikaga, vaid kasutatud oli 10 allikat. Eriti meeldis Sakala artikkel aedniku Annela Nõmmiku nõuannetega, mille Janika oli üles leidnud. Pildimaterjal kohta ütlen üksnes kiidusõnu: väga ilmekad ja teemat hästi näitlikustavad fotod.

Minu hinnang on kokkuvõttes kiitev ja ütleksin, et Janika töö vastab nõuetele, mida saab esitada aianduskooli õpilase tööle. Mõned puudused Janika töös olid minu meelest tingitud alusmaterjalide puudustest, sest videoklippides ülesastunud asjatundjad olid ühe või teise teema käsitlemisel ise pealiskaudsed või ebatäpsed. Kindlasti kiidan Janikat piltide valiku ja töö ülesehituse eest. Soovitan ka teistel tema tööga tutvust teha.

Turbapeenar

http://www.rhodogarden.com/garden_20100612/P6129911_luteum_japonicum_vaseyi_etc.jpg

Turbapeenar on minu jaoks seni olnud ulmevaldkonda kuuluv objekt. Esiteks sellepärast, et minu senised aianduslikud eksperimendid ja ettevõtmised on aset leidnud rangelt lubjarikkal pinnasel, mis asub loometsa serval. Ja ma ei ole see aednik, kes peaks õigustatuks roose kõrbes või kuivalembeste taimedega haljastatud müüri džunglis (nr 1: see ei ole ju jätkusuutlik käitumine, nr: 2 meie saame metsamarjade söömiseks ja korjamiseks ju metsa minna ega pea metsamarju tingimata oma aias kasvatama, nr 3: kunstliku turbapeenra rajamiseks vajaminev turba kaevandamine on paljude liikide elukeskkonna hävitamine). 

Roos kõrbes
https://s-media-cache-ak0.pinimg.com/736x/48/39/0f/48390fcc374bd157441493413d13516c.jpg

Teiseks sellepärast, et minu aiakujunduslikud ettevõtmised professionaalina turbapeenra rajamiseks sobivatel aladel on veel tulevikumuusika. Aga õpin ma ju aednikuks ja ülesanne vajab lahendamist ning olen veendunud, et selle kirjutise lõpuks peaks turbapeenra rajamise ja hooldamise põhitõed saama ritta seatud. Julge pealehakkamine on pool võitu!:) 

Kõigepealt valisin netist välja turbapeenra rajamist puudutavad materjalid. Nende usaldusväärsusele ja asjakohasusele antud hinnangut vaata eelviimasest alapeatükist. Kõigepealt tuleb juttu muldkehast või õigemini turbakeha (uus sõna:)) loomisest. Järgneb nende roht- ja puittaimede esitlus, mis ma valiksin välja oma peenra jaoks, kui mul oleks üks mõnus krunt happelise pinnasega poolvarjulises metsaservas. Kirjutise lõpu poole poetan mõne sõna ka turbapeenra korrashoiust.

Turbakeha loomine

Happelist kasvupinnast nõudvaid taimi on võimalik kasvatada looduslikes tingimustes — alal, kus juba pinnas ongi selleks kohane — või kunstlikult loodud tingimustes. Et paljud aiaomanikud soovivad ikka seda, mida neile aed loomupoolest ei võimalda, siis tuleb tegeleda tingimuste kunstliku loomisega. Nii ongi happelist pinnast armastavate taimede (öeldakse ka hapulembeste taimede, aga mulle see omadussõna ei meeldi) istutamisel harilikult esimeseks tööks korraliku turbakeha loomine. Kui räägime happelist pinnast armastavate taimedele sobilikust mulla happesusest, tuleb eesmärgiks seada turbakeha optimaalse pH-na vahemik 4,0...5,5. Võimalusi on kaks: maapinna sisse rajatud turbakeha või siis maapinnale loodud turbakeha ehk tõstetud turbapeenar.

Maasse rajatud turbakeha

http://marjasoo.ee/static/P6100025-1024x768.jpg

1. Plaanida ja valida välja turbakeha koht.
2. Mõõta välja ja märkida maha turbakeha kuju ning piirid.
3. Kaevata pinnasesse süvend.
4. Teisalda väljakaevatud pinnas, kui seda pole võimalik turbasegus kasutada.
5. Valida välja ja osta kangas (peenravaip – peab vastu lühemat aega; juuretõkkekangas ja filterkangas on vastupidavamad materjalid; kangas peab olema õhku- ja vettläbilaskev, kile ei sobi) süvendi vooderdamiseks.
6. Asetada kangas süvendi põhja ja külgedele (nö vooderdamine), selleks et takistada pinnasekihtide segunemist. Kinnitada kangas harkidega või muul moel.
7. Osta ja/või teha turbal põhinev erisubstraat.
8. Täita süvend selle substraadiga.

Selle rajamisviisi puhul NB!

• kui turbakeha rajada kangaga vooderdamata süvendisse, on oht, et turbakeha seguneb mullafauna (vihmaussid nt) elutegevuse käigus muu pinnasega ja pinnase happesus väheneb;
• süvendis asuva turbakeha puhul võib pinnases asuvate vete liikumise tulemusel vaatamata kangale (need on õhku- ja vett läbilaskvad) turbakeha happesus väheneda. Selle vältimiseks tuleks alale istutatud taimi väetada sobivate eriväetistega ja turbakeha multšida happelise materjaliga nagu männiokkad ja happelisust tekitava materjaliga nagu okaspuukooremultš.

Maapinnale rajatud turbakeha   

http://aiahaldjad.ee/wp-content/uploads/2013/11/turbapeenar11.jpg

                                                                                                  

1. Plaanida ja valida välja turbakeha koht.
2. Mõõta välja ja märkida maha tõstetud turbakeha kuju ning piirid.
3. Valida välja ja osta kangas (peenravaip – peab vastu lühemat aega; juuretõkkekangas ja filterkangas on vastupidavamad materjalid).
4. Asetada kangas turbakeha jaoks välja valitud alale, selleks et takistada pinnasekihtide segunemist. Kinnitada kangas harkidega või muul moel.
5. Osta turbapätsid ning osta ja/või teha turbal põhinev erisubstraati.
6. Ehitada mahamärgitud ja kangaga kaetud alale pätsidest turbakeha. Täita turbakeha sisemus erisubstraadiga (selle valmistamisel võib ju kasutada turbapätside jääke).
7. Soovi korral äärista turbakeha puupakkudest, maakividest, puidust äärega.  

Selle rajamisviisi puhul NB!

• tõstetud turbakeha ei pruugi aias mõjuda loomulikuna ega sulanduda ümbritsevasse nii hästi kui süvendisse rajatud turbapeenar;
• tõstetud turbakeha ei ohusta niivõrd happesuse vähenemine nagu süvendisse rajatud turbakeha.

Erisubstraat, sh turbapätsid

Turbakeha loomiseks sobiva erisubstraadi põhiline osis on rabaturvas. Kindlasti ei tohiks kasutada madalsooturvast. Rabaturbale lisatakse substraadis parema õhuliikumise tagamiseks jämedat savivaba liiva. Mererannas leiduv liiv ei sobi, sest see sisaldab liigselt sooli. Samuti ei sobi kruus, sest see neutraliseerib oma lubjasusega seda happesust, mida üritame erisubstraadis saavutada. Luua metsanduskooli materjalis leiduva rododendronitele sobiva erisubstraadi retsept on järgmine ja see ongi heaks üldiseks retseptiks:

•      3 osa jämedat rabaturvast
•      3 osa jämedat savivaba liiva
•      1 osa kõdu männimetsa kõduhorisondist (sisaldab kõdupuitu, okkaid,          koore- ja käbitükke)
•      1 osa happelist komposti (pH 4...5)

Kui kasutada turbakeha rajamisel turbapätse, tuleb turbapätsi niisutada. Ostetud turbapätsid on harilikult täitsa kuivad. Kuiva turbapätsi võib uputada vette ja lasta tal endasse vett imada, enne kui päts oma kohale asetada. Turbapätsidest laotud keha raamidesse läheb retsepti järgi kokkusegatud erisubstraat. Erisubstraat peab samuti olema sobivalt niisutatud ja tegelikult ongi selle substraadi niisutamine üks paras tükk tööd.

Turbakeha peaks alguses jääma kavakohasest veidi kõrgem, sest tuleb arvestada, et aja jooksul vajub turvas pea viiendiku võrra.

Taimevalik turbapeenras

Nüüd esitan ühe võimaliku taimevaliku.Turbapeenras saab kasvatada ka muud kui laialehelisi rododendroneid, jõhvikaid ja kanarbikke. Järgnevas valikus on püsililli, sibullilli, sõnajalgtaimi, kõrrelisi, puid-põõsaid. Esindatud on nii kevadise, suvise kui ka sügisese õitseajaga liigid.

Turbapeenra plaanimisel peab juba varakult paika panema see, et taimed, mis tahavad varjulist või poolvarjulist kohta (nt igihaljad rododendronid, küüvitsad jne), saaksid peenras varjulise või poolvarjulise paiga ning rohkem päikest vajavad taimed (heitlehised rododendronid, kolmisnartsissid jne) leiaksid end poolvarjulisest või päikselisemast nurgast.

Kanada kukits (Cornus canadensis)
http://www.michwildflowers.com/cornaceae/cornuscanadensis09.jpg

Enne istutamist tuleb veenduda, et turbapeenar oleks istutamiseks sobivalt niiske. Vajadusel niisutada turbapeenart enne taimede istutamist.

Puittaimed

Kuna pidin ülesande jaoks valima kõigest 5 puittaime, siis ei mahtunud mu valikusse ei eerikad, kanarbikud, pohlad, jõhvikad, kukitsad ega küüvitsad (teadupärast arvatakse kõik need perekonnad puittaimede hulka). Langetasin valiku järgmise viie puittaime kasuks:

Kännasmustikas (Vaccinium corymbosum): igas peenras võiks leiduda midagi söödavat, aga turbapeenrasse ei pea seepärast siis kohe metsamarja panema. Ei ole ju päris mõtet kasvatada taimi, mille saagi leiame väikese vaevaga metsast. Kännasmustikas on sõstrapõõsa kõrgune taim, kes kannab heleda ja mittemääriva sisuga vilju, mis on harilikust mustikast hoopis erinevad.

http://davisla4.files.wordpress.com/2014/04/vaccinium-corymbosum.jpg

Harilik kuusk (Picea abies): kõige levinum ja armsam metsapuu, millel on olemas väga toredaid sorte nagu ’Inversa’, ’Virgata’, ’Pendula’, ’Frohburg’, ’Ahrburg’, kes näevad välja nagu metsakollid. Kuuse kohta öeldakse, et kuusk oma kõikjale tungiva pinnapealse juurestikuga on halb turbapeenra puu. Tema juurestikuga peab turbapeenra plaanimisel arvestama. Ent kui paigutada kuusk kusagile turbapeenra äärde, siis võiks teda ehk siiski proovida. Muidu öeldakse, et mänd on parim turbapeenra puu, kuid mändi ma ei valiks turbapeenrasse siis, kui turbapeenar rajatakse poolvarjulise või varjulisena. Männid tahavad oma ilusa võra säilitamiseks täispäikest, sest nende tüvi hakkab laasuma juba poolvarjus. Iseasi on muidugi olukord, kus turbapeenar rajatakse kõrgete laasunud tüvega mändide alla, kus mänd ei ole mitte niivõrd enam turbapeenra osa, vaid maastikuline tingimus turbapeenra rajamisel.

http://www.thegracefulgardener.com/wp-content/uploads/2012/01/2011-07-13_1190_edited-1-copy2.jpg

Dauuria rododendron (Rhododendron dauricum): pooligihaljas ja umbes 2-meetriseks kasvav rododendron, kes on üks esimesi varakevadisi õitsejaid (algustab näsiniini õitseajal ja jätkab koos forsüütiatega). Õied on väikesed, ent imekaunilt roosakas-lillad.

http://www.greenpeace.org/russia/Global/russia/image/world-heritage/Baikal/3Baikal.jpg

Kollane rododendron (Rhododendron luteum): see on suvehaljas rododendron, mille suureks vooruseks tuleb pidada tema õite tugevat lõhna. Ta õitseb mai lõpus-juuni alguses ja lehtib kas õitsemise ajal või alles selle lõpus. Ta õitseb nii päikese käes kui poolvarjus. Haljastusväärtust annab sellele taimele veel juurde kena sügisvärv.

http://www.habitas.org.uk/gardenflora/images/rhodo_luteum1.jpg

Hondo magnoolia (Magnolia kobus): järjekordne maikuine valgete õitega õitseja, kes põlgab lubjaseid muldi. Plaanimisel tuleb arvestada sellega, et hondo magnoolia kasvab ka meil Eestis korraliku kõrgusega puuks (10-15 m, oma kodumaal on ta 25-meetrine puu). Eestis on ta asjatundjate sõnul kasvatamiseks piisavalt külmakindel.

http://davisla3.files.wordpress.com/2013/04/magnolia-kobus.jpg

Rohttaimed

Lamav talihali (Gaultheria procumbens): tegemist on toreda 20 cm kõrguse pinnakattetaimega, mis talub hästi teiste taimede (ka puude) konkurentsi. Õitseaeg on juulis-augustis. Taimel on kenad punased marjad, mis on küll suhteliselt maitsetud, ent mitte mürgised. Taime nahkjad lehed on talvel pronksjaspunased, muidu tumerohelised.

http://www.sodinukai.lt/wp-content/uploads/2010/04/Gaultheria-procumbens.jpg

Harilik leviisia (Lewisia cotyledon): annab oma õitega peenrasse kaunist tooni mais-juunis ja on üks väheseid lilli, kelle leidsin happelise pinnase suhtes lepliku olevat.

http://www.eutopiagardens.org/latest/eutopia_biota/images/uploaded/1364410107.jpg

Harilik koerahammas (Erythronium dens-canis): kevadistest sibullilledest võib turbapeenras kasvatada koerahamba perekonda kuuluvaid liike. Võtame näiteks hariliku koerahamba. Talle meeldib varjuline või poolvarjuline kasvukoht, kus ta võib kasvada samal kohal mitu aastat järjest. Koerahambaid on erinevat värvi õitega ja neid on palju sorte.

http://www.biopix.nl/photos/jcs-erythronium-dens-canis-24101.jpg

Kolmis- ehk triandrusnartsiss (Narcissus triandrus): happelises pinnases saavad kasvada eraldi nartsissirühma moodustavad triandrus- ehk kolmisnartsissid. Kolmisnartsiss on 15-45 cm kõrge ja varrel on harilikult kaks või enam õit. Näiteks võib proovida sorte ’Hawera’, ’Ice Wings’, ’Thalia’.

https://www.jardins-sans-secret.com/lib/kcfinder/upload/images/40994.jpg

Mägi-naistesõnajalg (Athyrium distentifolium): turbapeenrasse toovad leheilu mitmed sõnajala liigid. Mägi-naistesõnajalale meeldib niiskem ja happeline kasvupinnas.

http://www.biolib.cz/IMG/GAL/90146.jpg

Nipponi naistesõnajalg (Athyrium niponicum): sellel sõnajala liigil leidub kaunis hallika lehetooniga sort ’Pictum’. Ka sellele naistesõnajala liigile meeldib niiske happelise mullaga poolvarjuline kuni täiesti varjuline kasvukoht. Eestis tasub sellele taimele panna talvekatteks lehemultši, turvast või kuuseoksi, sest lumevaene talv võib talle oma külmakraadidega mõjuda halvasti.

https://www.gardensoyvey.com/catalog/images/jap-painted.jpg

Harilik pärljalg (Onoclea sensibilis): toreda lehega taim, millele sobib niiske ja veidi happeline kasvukoht. Annaks naistesõnajalgade seltsis head vaheldust.

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/2/24/Onoclea_sensibilis.jpg

Rootsutu norulill (Uvularia sessilifolia): turbaaias võiks leiduda ka see haruldasem rohtaim, kes on pärit maikellukeseliste sugukonnast. Talle meeldib niiske ja kergelt happeline jahedam kasvukoht. Kenad kellukjad õied pakuvad juunis-juulis 2-3 nädalat silmailu.

http://newfs.s3.amazonaws.com/taxon-images-1000s1000/Colchicaceae/uvularia-sessilifolia-in-jgwaltney.jpg

Tihe habemätas (Liriope muscari): veel üks maikellukeseliste sugukonna taim, kellele meeldib pisut happelisem ja varjuline kasvukoht. Kui rootsutu norulill pärineb Põhja-Ameerikast, siis tihe habemätas on Ida-Aasia taim. Taimel on väga eriline lehestik, mis on kasvuperioodi algul valge ja siis muutub roheliseks. Lillakad õied ilmuvad taimele augustis-septembris. Et taim on igihaljas, võib ta kevadtalvel vajada varjutamist.

https://www.forestfarm.com/images/products/2788/limu060v2.jpg

Teelehine tarn (Carex plantaginea): turbapeenrasse tooks vaheldust üks leplik tarn, mis suudab kasvada happelise kasvukohas. Taim levib kasvukohas kergesti ja sobib pinnakattetaimena turbapeenra varjulistesse soppidesse.

http://www.mtcubacenter.org/images/plant-finder/Carex_plantaginea_2.JPG

Turbapeenra hooldamine

https://www.jardins-sans-secret.com/lib/kcfinder/upload/images/90388.jpg

Eks konkreetne hoolduskava sõltu turbapeenrasse valitud taimedest ja nende iseärasustest. Varjutamise vajadus tuleneb valitud taimedest ja taime täpsest asukohast peenras ning sellest, kui palju neist kedagi ohustab kevadtalvel füsioloogiline põud. Kastmisvajadus on turbapeenras kahtlemata väiksem kui roosipeenras, sest turbapeenar asub kindlasti osaliselt varjus, kus niiskus säilib paremini; samuti saab turbapeenart katta korraliku puukoore- või turbamultšiga, mis väga hea viis niiskust hoida. Kindlasti tuleb meeles pidada seda, et multšikihti tuleb peenras regulaarselt uuendada, kuna multšitud pinnases kasvavad taimed tekitavad endale pinnalähedasema juurekava, sest nende juured ei pea nii väga tegelema pinnasest niiskuse otsimisega.

Materjalides väidetakse, et turbapeenra hooldamine on lihtne. Siiski ei tasu päris nii arvata juhul, kui meil ei ole tegemist mitte loodusliku, vaid kunstlikult loodud turbapeenraga. Tuleb siis ju pöörata hoolduskavas tahes-tahtmata üksjagu tähelepanu turbakeha säilitamisele ehk sellele, et loodud happeline peenar püsiks happeline. Turbapeenra hea tervise säilitamise nõuanne kõlab järgmiselt:

• sõnnik ja virts on väetisena lubamatud. Sõnnikut võib kasutada üksnes siis, kui see on peaaegu mullaks kõdunenud;
• väetisena võib kasutada happelise reaktsiooniga komposti. Männiokkad, vahtra- ja tammelehed, kohvipuru on happeline materjal, mille täita oma kompostihunnikut, kuigi peab arvestama siiski sellega, et kompostimisprotsessi käigus toimub paratamatult materjali neutraliseerumine; 
• mineraalväetistest võib kasutada üldiselt väetisi, mis muudavad mulla reaktsiooni happelisemaks. Kõige lihtsam ja kindlam on kasutada rododendronitele ja mustikatele mõeldud kompleksväetisi; 
• väetama peaks igal kevadel;
• peenart ei tohiks kasta lubjarikka veega. Eestis on väga paljudes kohtades veevärgist tulev vesi väga lubjarikas. Kastmiseks sobib vihmavesi;
• tuleb vältida turbapeenra läbikuivamist. Niiskust aitab säilitada okaspuukoore-, freesturba- või 3-4 aastat kõdunenud saepurumultš. Need multšid aitavad säilitada ka pinnase happelisust.

Ahhaa ja heureka!

Ahhaa! Ma ei arvanud, et turbapeenra teema võiks mind nõnda kaasa kiskuda. Oleks mõni looduslikult sobiv paik ja mõni turbaaeda rajav inimene, siis tahaks ettevõtmisel küll ninapidi juures olla. 

Heureka-hetke auhind läheb neljaks jagamisele. Veerand kolmis- ehk triandrusnartsissile, teine veerand koerahamba perekonnale. Ma ei teadnud neist taimedest enne mitte kui midagi ja nüüd tahaks veel teada. Teine ja kolmas veerand auhinnast lähevad sellistele tegelastele nagu rootsutu norulill:) ja tihe habemätas:). Need taimed saavad minult ka nimeauhinna, sest nende nimed on kentsakuselt samas kategoorias Syngonium podophyllum’i eestikeelse nimega (tule jumal appi!) jalglehine sõrgköis. 

Hinnang kasutatud materjalidele

Kirjutamisel kasutasin materjalidena järgmiseid allikaid:

Karvak, Evely, 2011. Lihtne kõrgpeenar. — Aiaidee. http://www.aiaidee.ee/tag/korgpeenra-ehitamine/ (06.05.2015)

Karvak, Evely, 2011. Unistuste aed kevadeks — istutame sibullilli! — Aiaidee.  www.aiaidee.ee/unistuste-aed-kevadeks-istutame-sibullilli/ (06.05.2015).

Eestikeelsete taimenimede andmebaas. Tartu Ülikool. http://www.ut.ee/taimenimed/ (06.05.2015).

Galerii: kuidas rajada turbaaeda. — Postimees.  Tarbija. http://tarbija24.postimees.ee/560946/galerii-kuidas-rajada-turbaaeda (06.05.2015).

Hapulembesed e. turbaaiataimed. — Maastikuehituse õppematerjalid. Luua metsanduskool. http://luua.kovtp.ee/documents/105873/1600210/HAPULEMBESED.pdf/1a2c5944-da6b-4b9b-8b63-5f39acec7b15c (06.05.2015).

Liigikirjeldused. — aiasõber.ee. https://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/ (06.05.2015).

Taimed. — garden.ee. http://garden.ee/taimed (06.05.2015).

Tooted. – aiasõber.ee. https://www.aiasober.ee/ (06.05.2015).

Tootekataloog. — aiamaailm.ee. http://www.aiamaailm.ee/1-home (06.05.2015).

Õuetaimed. – Hortes. http://www.hortes.ee/est/ouetaimed (06.05.2015).

Vaieldamatult oli parim Luua metsanduskooli turbaaiataimi puudutav õppematerjal. Sealt sai loogilises esituses kätte põhilise, mida võiks vajada inimene, kes alustab turbapeenra rajamist. Materjali usaldusväärsuse kohta tegin heakskiitva järelduse teksti sisu põhjal ja teiseks andis usaldusväärsust juurde õppematerjali väljaandnud asutus. Artikkel „Galerii: kuidas rajada turbaaeda“ osutus heaks allikaks sellepärast, et leidsin sealt turbapätside kasutamist puudutavad täiendavad juhised. Selle allika usaldusväärsus põhineb sisul, sest kirjutatu oli loogiline. Kuna artikkel „Lihtne kõrgpeenar“ rääkis ka teist tüüpi kasvupinnaga aladest, siis oli sealt saadud turbapeenra rajamise info mõistetavatel põhjustel kõige lakoonilisem, kuid sain Aiaidee veebisaidi artiklist „Unistuste aed kevadeks — istutame sibullilli!“ suurepärase idee, et turbaaias sobib kasutada kevadlilledena koerahammast ja kolmisnartsisse.

Taimede valikul lähtusin enim Aiasõbra-veebisaidi liigikirjelduste rubriigist, kus erinevate taimede kohta oli esitatud huvitavat infot professionaalselt ja põhjalikult. Aiasõbra toodete rubriik oli samuti suureks abiks. Veebisaidi usaldusväärsus põhineb minu jaoks sellel, et veebisaidiga on seotud „Meie haljastajate“ rubriigi kohaselt paljud aiakujundajaid-aednikud, sh meie õpetaja Reet Palusalu. Teine allikas taimede valikul oli Hortese aianduskeskuse veebisait, kus sai kergelt ja kiirelt teha erinevate parameetrite abil taimede otsinguid. Tunnistan siiski, et kontrollisin nende veebisaidil toodud ladinakeelsed nimed eestikeelsete taimenimede andmebaasi abil üle, sest aianduskaupade müüjate lehekülgedel leidub aegajalt apse. Aiamaailm.ee tootekataloogi ja garden.ee taimekirjeldusi kasutasin neis leiduva rohke sordivaliku ja piltide pärast, kuid taimede valimisega seotud otsuste tegemiseks oli sealne kasvutingimusi puudutav teave veidi lakooniline.