Puhas pott, terve taim

Sel aastal rakendub algusest peale akadeemiline lähenemine. Laboriks on vannituba. Kõigepealt pesin potid rohelise seebi veelahuses mullast puhtaks. Aga et topelt ei kärise, siis võtsin veel appi vana hea kaaliumpermanganaadi. 

Seente eosed, viirused vms (ega päris igasugune mitmekesisus nüüd ka ei lähe), mis on eelmistest taimedest pottidele jäänud, said nüüd selles lillas morsis loputamisega loodetavasti hukka. Ja nüüd ei teki ehk külvidele mingisugust hallitust ega muud jama.

Orgaanilised väetised

Selles väetiste kohta käivas postituses keskendun väetistele, mis on lubatud mahepõllunduses ja mida ise kasutan või mida oma aias edaspidi kasutada sooviksin.

Väetiseid liigitatakse väga erinevatel alustel. Kõige põhilisem liigitusalus on väetise koostis, mille järgi jagunevad väetised orgaanilisteks või mineraalseteks väetisteks. Orgaanilised väetised on taimse või loomse päritoluga ained, mis viiakse mulda vahetul või töödeldud kujul. Orgaanilistes väetistes on taimetoiteelemendid (lämmastik, fosfor, kaalium ja mikroelemendid) kas orgaanilise või mineraalse ühendi kujul ning mullas asuvad mikroobid muudavad toiteelemendid taimedele kättesaadavaks mineraalaineks (orgaanilise aine mineraliseerumine).

Orgaanilised väetised mitte üksnes ei väeta mulda, vaid neil on mulla suhtes hulga soodsaid toimeid:   mulla rikastamine huumusega, mis tähendab ühtlasi seda, et muld tumeneb, neelab rohkem päikeseenergiat ja seega soojeneb kiiremini. Orgaanilised väetised tõstavad mikroorganismide tegevuse aktiivsust, paraneb taimede toitumine ja kasvupinnase struktuur.

Roosipeenra hea ja rammus muld

Tahe (allapanuga) sõnnik

Alustan väetiste osa sõnnikuga, kuna see tahe väetis on koduaedades ja mahepõllunduses väga levinud. Kindlasti on vaja mainida, et olemas on ka allapanuta ehk poolvedel sõnnik ja vedelsõnnik, kuid neid kasutatakse koduaias vähem. Tahe sõnnik on orgaaniline väetis, mille lähteaineks on kodu- või põllumajandusloomade väljaheited ja allapanu. Sõnnikutest on levinuim veisesõnnik, kuid palju kasutatakse ka hobuse-, sea- ja kanasõnnikut. Väga heaks väetiseks peetakse lambasõnnikut. Sõnniku kvaliteedi määrab loomaliik, loomadele antavate söötade kvaliteet, allapanu ning sõnniku käitlemise ja hoidmise viis. Väikeaia praktikuna võin öelda, et sõnniku laotamise mugavus sõltub palju kasutatud allapanu liigist.

Üks oluline reegel, millega sõnniku puhul tuleb arvestada, on see, et enne kasutamist peab sõnnik vähemalt pool aastat käärima ja seda ei tohi taimedele panna värskelt. Sõnnik liigitataksegi värskeks ehk käärimata sõnnikuks ja käärinud sõnnikuks. Mida rohkem on sõnnik käärinud, seda kergemini see mullas laguneb ja seda kiiremini omastavad taimed sellest toitaineid.

Sõnnikul ei ole ainult väetamise ülesanne, vaid see parandab mulla struktuuri, õhustatust ning veehoiuvõimet. Samuti aktiveerub sõnniku toimel mullas mikroorganismide tegevus, kes aitavad taimel omastada mullas olevaid toitaineid. Sõnnik on taimede jaoks tähtis mikroelementide varustaja: mida väärtuslikum ja mitmekesisem on loomade toit, seda rohkem sisaldab sõnnik mikroelemente.

Sõnniku koostis on loomaliikidel erinev ja seda on sõnnikute lagunemiskiirus, mille järgi liigitatakse sõnnikud nn soojadeks ja külmadeks sõnnikuteks. Hobuse- ja lambasõnnik on soojad sõnnikud, sest nende lagunemine on kiire ja lagunemisel tekib suhteliselt kõrge temperatuur; veise- ja seasõnnik on külmad sõnnikud, sest nende lagunemisel ei tekib nii kõrget temperatuuri. Samas on soojade sõnnikute toime lühiajalisem ja külmadel vastavalt pikem.

http://homefixated.flashpointstudio.netdna-cdn.com/wp-content/uploads/2014/07/Home_Fixated_2014_05_12_-__pic14.jpg

Mõned sõnnikud, mille lämmastiku sisaldus on väiksem, ent fosfori ja kaaliumi sisaldus suurimad sobivad hästi sügisväetiseks. Head sügisväetised on selle poolest lambasõnnik ja kitsesõnnik.

Ma olen ise kasutanud mitu aastat Lilli Agro talli hobusesõnnikut: esmalt 4-5 aasta vanust kõdusõnnikut, sel aastal on plaanis kasutada pabulateks vormitud käärinud hobusesõnnikut. Käärinud hobusesõnnikul lehk peaaegu puudub ja seda on väga mõnus aeda laotada.

Virts

Virtsa ma kahjuks aias kasutanud ei ole, nii et isiklik kogemus puudub. Virts on vedel väetis. Vedelväetiste toime on kiirem, sest nendest omastavad taimed toitaineid kõige kergemini. Virtsa kasutatakse lahjendatult pealtväetamisel ja samuti komposti valmistamiseks.

Kanakakagraanulid

Sõnnikugraanulitest on väga levinud kanasõnniku baasil tooted. Kanakakagraanulid on väga toitaineterikkad ja nende kasutamisel peab olema ettevaatlik, et mitte tekitada taimedele ammoniaagipõletust.

Erinevad kompostid

Tegelikult on kompost igas aias veidi isemoodi: erinevad algkomponendid, erinevad vahekorrad. Kuigi võib öelda, et harilikult saab kompost alguse puulehtede, muruniite, aiast koristatud köögiviljapealsete, purustatud okste, munakoorte ja muude biolagunevate köögijäätmete segust. Kompost sisaldab ka harilikult mingi koguse sõnnikut või virtsa, mis soodustab eelnevate materjalide kõdunemist. Kompost peab sisaldama ka süsinikurikast materjali nagu turvas, mättamuld, lehtpuusaepuru, hekseldatud põhk, mis seoks kõdunemisel tekkivaid keemilisi ühendeid.

Huvitavaks kompostitüübiks võib pidada vermikomposti, mis on segu tavalisest kompostist ja vihmausside väljaheidetest. Vermikomposti konteinerit soovitatakse väikeaeda ja linnaaeda, kuna konteiner võtab vähe ruumi ja protsessi ohjamine lihtne. Komposteeritavast materjalist ja köögijäätmetest komposti saamiseks kasutatakse kompostiusse, kes materjali kompostiks töötlevad ja seda oma väljaheidetega rikastavad.

Kompostilt on nii multši kui väetise ülesanne ning teda võib pidada tõeliseks „kullaks“. Väetisena on komposti eelis muude väetiseliikide ees see, et toitained eralduvad kompostist mulda aeglaselt (teatud juhtudel on see muidugi ka miinus) ja ühtlaselt ning lisaks parandab kompost mulla bioloogilisi, füüsikalisi ja keemilisi omadusi. Kompost nõuab aga teiste väetistega võrreldes aednikult kõige enam aega ja tööd, sest kes komposti ikka valmistab, kui mitte aednik ise.

Nii nagu sõnniku puhul, on ka komposti kvaliteet äärmiselt tähtis. Heas kompostis ei ole umbrohuseemneid, juurumbrohtude juuretükke ega haigete taimede jäänuseid.

http://www.umbrellaenglish.co.uk/wp-content/uploads/2015/01/compost-bin-1.jpg

Taimeleotised

Taimeleotised on vedelad kiire toimega väetised, millest taimed omastavad toitaineid kergesti. Taimeleotiste valmistamise põhiretsept on järgmine:

• tee lahus;
• lase seista;
• lahjenda tõmmist;
• kasta.

Näiteks kõrvenõgesekääritis valmistatakse 1 kg-st peenestatud värsketest kõrvenõgeselehtedest ja –vartest ning 10 l veest. Kääritis jäetakse 2-3 nädalaks kaane alla seisma, seda segatakse aeg-ajalt. Enne kastmist lahjendatakse 1 osa kääritist 10 osa veega. Kasta kord 2-3 nädala tagant. Nõgesevees on rohkesti lämmastikku ja kaaliumi.

Mereadru

Mereadru on saarel  ja rannikul elavate aednike „kuld“, mida on kasutatud aastasadu.

Mereadru sisaldab soodsas vahekorras enamasti kõiki taimedele vajaminevaid makro- ja mikrotoiteelemente. Mereadrus sisalduvad toiteelemendid on mullas lahustuvad ja neist põhiosa muutub mikroorganismide abil taimedele kättesaadavaks juba esimesel kasutusaastal. Seega on mereadru toimelt kiirem tahkest sõnnikust ja kompostist.

Marje Särekanno toob artiklis välja mereadru eelised ja eripära:

• rikkalik ja tasakaalustatud makro- ja mikroelementide sisaldus;
• toiteelemendid on taimedele kergesti omastatavad;
• sobiv happesus (pH 6,6), mis on sobilik enamike taimede kasvuks;
• sisaldab looduslikke kasvustimulaatoreid (auksiine);
• aktiveerib mullas mikroobide tegevust;
• suurendab taimede vastupanuvõimet põuale ja liigniiskusele.

Kirjanduses soovitatakse adru sügisel pärast merest väljauhtumist kohe aeda vedada ja mulda kaevata; kui lasta adrul õhu käes kõduneda, siis tekivad suured toitainete kaod. Teise toimimisviisina on soovitatud järgmist: kevadel laotada adru umbes 5 cm paksuse kihina mullapinnale ja segada see kas rehitsemise või kaevamistööde käigus mullaga; samuti võib mereadrut panna istutamise ajal taimerivide alla või kobestada mulla sisse kohtväetisena.

http://g3.nh.ee/images/pix/900x585/CJ2_PHde4XE/kallas-65758676.jpg

Haljasväetised

Haljasväetiseks nimetatakse põllukultuuride haljasmassi, mis viiakse mulda kas kasvukohal või teiselt kasvukohalt tooduna, et suurendada mulla viljakust. Haljasväetise aluseks on lämmastiku sidumine (ehk fikseerimine ehk seondamine). Maheviljeluses on liblikõieliste haljasväetiskultuuride kasvatamine peamine võimalus rikastada mulda lämmastikuga. Haljasväetise mõju mullale ei piirdu sellega, vaid haljasväetise kasutamisega:

• muudetakse mulla huumusbilanssi positiivsemaks (eriti vajalik huumusevaestel ja puuduliku mikrobioloogilise tegevusega muldadel);
• paraneb paremast huumusseisundist tulenevalt mulla toiterežiim, struktuursus, niiskusrežiim ja teised füüsikalised omadused;
• aktiveeritakse mulla elustiku tegevust;
• savimuldades sidusus väheneb ja nende vee läbilaskvus paraneb.

Liblikõieliste haljasväetiskultuuride mõju ei piirdu ühe aastaga ja võib kesta mitu aastat. Samas saavutatakse kõige püsivam järelmõju, kui haljasväetiskultuure kasvatatakse pinnal mitu aastat.

Aedniku seisukohalt pakuvad huvi järgmised kasutusviisid:

• haljasväetiskultuuri kasvatamine iseseisva kultuurina: külv kevadel, vegetatsiooniperioodil niidetakse (niide kaevatakse maasse või viiakse komposti), sügisel kaevatakse maasse;
• haljasväetiskultuuri kasvatamine niite-haljasväetiseks: haljasväetiskultuuri kasvatatakse mujal põllulapil, haljasmass niidetakse ja veetakse väetatavale maalapile;
• haljasväetiskultuuri kasvatamine vahekultuurina: pärast varavalmivate köögiviljade koristust külvatakse kiirekasvulisi kultuure (nagu näiteks valge sinep, õlirõigas, rukis, keerispea, hernes, talirüps, tatar) või kultuuride segu (näiteks valge sinep, keerispea, vikk, tatar), mis kaevatakse maasse sügisel või järgmisel kevadel.

Kasutamisel peab arvestama sellega, et kui taimne materjal laguneb varakult pärast mulda kandmist, siis tekib lämmastiku leostumise oht. Nii soovitatakse lämmastikukadude vähendamiseks viia haljasväetiskultuur mulda hilja sügisel või kevadel. Haljasmassi varajasel maasse kaevamisel hakkab orgaaniline aine suhteliselt kiiresti mineraliseeruma ja vabanenud lämmastik lendub või uhutakse sademete poolt mullast välja.

Liblikõieliste haljasväetiskultuuridena kasvatatakse kõige rohkem punast ristikut ja valget mesikat. Sobivad veel lutsernid, vähem on levinud harilik nõiahammas ja lupiinid (hulgalehist lupiini ei soovitata mahetootmisesse, sest kui herbitsiide ei kasutata, võib liik muutuda umbrohuks). Kui vaadata paikkondade kaupa, siis Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel muldadel kasvavad hästi valge mesikas ja lutsernid, Kesk- ja Lõuna-Eestis happelisematel muldadel saab kasutada punast ristikut või siis lubjata muldi, et saaks kasutada eespool nimetatud haljasväetiskultuure. Kirjanduses nimetatakse haljasväetiskultuuridena ka hernest, hiirehernest, põlduba.

Ka see aitab

Veel antakse haljasväetiskultuuride kasutamiseks soovitus, et kui liblikõielist liiki kasvatatakse maatükil esmakordselt, siis tuleks seemneid enne külvi segada taimeliigile vastava mügarbakteri preparaadiga (ka liblikõielised haljasväetiskultuurid on oma toitumisel tugevas sõltuvuses sümbioossetest mügarbakteritest).

Vahekultuurina kasvatamisel peaks arvestama vähemalt 50-päevase kasvuperioodiga ja neist on seda rohkem kasu, mida varem need külvatakse. Aednik saab külvata vahekultuuri kohe pärast varase põhikultuuri (uba, hernes, varajased köögiviljad) koristamist augustis. Vahekultuuri arenguks on vaja vähemalt 9°-kraadist päevast temperatuuri.

Põhk väetisena

Põhu väetisena kasutamise puhul peab arvestama sellega, et põhu lagundamisel on vaja mikroorganismidel võtta mullast lämmastikku. Põhku ei saagi seepärast sõnnikuga võrrelda, kuna see võistleb lagunemisel taimedega lämmastiku pärast. Mulla viljakuse langust saab ära hoida, kui koos põhuga anda mulda kiiretoimelist orgaanilist väetist, nagu virts või vedelsõnnik. 

Põhupallist jätkub koduaias kauaks

                             

Kasutatud kirjandus

Haynes, Barbara; Bird, Richard [2002] 2005. Briti Kuninglik Aiandusselts. Praktiline aiapidaja käsiraamat. Maalehe Raamat.

Kanger, Jaan; Kevvai, Toomas; Kevvai, Leonhard; Kärblane, Heino; Astover, Alar; Ilumäe, Ene; Lauringson, Enn; Loide, Valli; Penu, Priit; Rooma, Livi; Sepp,Karli; Talgre, Liina; Tamm, Uno 2014. Väetamise ABC. Saku: Põllumajandusuuringute Keskus. — Põllumajanduskeskkonna seire büroo. http://pmk.agri.ee/pkt/files/f22/vaetamise_ABC.pdf (31.01.2015). 

Kulmala, Airi. Toitaineallikate valimine. — Baltic Deal. Head praktikad. http://www.pikk.ee/balticdeal/praktikad/vaetamine/?newsID=473 (31.01.2015). 

Lauringson, Enn; Talgre, Liina 2014. Haljasväetised külvikorras. — Eesti Põllu- ja Maamajanduse Nõuandeteenistus. http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/kulvikord/haljasvaetised-kulvikorras#.VM0RFGisWVA (31.01.2015).

Põldma, Priit 2012. Köögivili maheaias. Esitlus. https://tootsipeenar.files.wordpress.com/2012/03/aia-planeerimine.pdf (30.01.2015).

Sarapuu, Helve 2000. Hekid ja hekitaimed. Tallinn: Valgus.

Särekanno, Marje 2013. Väärtuslik aiaramm Vormsi mereadrust — kiiretoimeline orgaaniline väetis. Delfi. Läänemaa. http://eestielu.delfi.ee/laanemaa/elu/vaartuslik-aiaramm-vormsi-mereadrust-kiiretoimeline-orgaaniline-vaetis?id=66284574 (31.01.2015).

Tamm, Kalvi (koost.) 2013. Väetiste käitlustehnoloogiad ja –masinad. Eesti Maaviljeluse Instituut. Rahvusraamatukogu digiarhiiv. http://www.digar.ee/id/nlib-digar:131666 (30.01.2015).

Uurman, Katrin 2014. Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine. Konspekt. Räpina Aianduskool.

Uurman, Katrin; Albert, Tairi; Talviste, Kaire 2014. Kodune mahepõllundus. Tallinn: Pegasus.

Õun, Elmar 1983. Aiakultuuride väetamine ja muud hüva nõu koduaiapidajale. Tallinn: Valgus.

Multšid

Multšimiseks nimetatakse mullapinna katmist mingi kihiga. Multš on taimede kasvupinnasele või –substraadile peale laotatud kattematerjali kiht. Multšimine on agrotehniline võte. Nende mõistemääratluste valguses ei ole oluline see, mis materjalist kiht on, ega see, mis eesmärki katmine täpselt täidab: oluline on katmine kui selline. Nii muutub arusaadavamaks jutt, kus räägitakse killustikuga või kilega multšimisest, pabermultšist või kookosmattidest kui multšist. Alles see oli, kui arvasin, et multšimine on midagi sellist, mida tehakse vaid teatud tüüpi materjaliga, näiteks koorepuru, muruniiduse või põhuga.

Põhumultš koduaias

Multšide tüübid

Kõige levinuma liigituse järgi jagunevad multšid orgaanilisteks ehk mullas lagunevateks, mineraalseteks ja sünteetilisteks. Liigituse aluseks on materjali tüüp.

Multšidest ülevaate loomisel võib kasutada ka teistsuguseid liigitusaluseid, näiteks kasutusotstarvet. Kasutusotstarbe alusel võib multše liigitada näiteks järgmiselt:

•         dekoratiivmultšid;
•         istutusala- ja pargimultšid;
•         maastiku- ja rajatistemultšid;
•         tarbeaiamultšid;
•         eriotstarbelised multšid.
• 
  

Multšide ülesanded

Multše kasutatakse haljastuses väga mitmesugustel põhjustel, tavaliselt täidab multš korraga mitut ülesannet. Üks peamisi põhjusi, miks mitmesuguseid multše kasutatakse sageli haljastuses ja aiakujunduses, on hooldamise töömahukuse vähendamine. Kindlasti peab arvestama sellega, et halvasti valitud ja paigaldatud multš võib muuta haljasala või aia hooldamise vastupidi hoopis vaevarohkemaks. Olenemata taotletavast eesmärgist, on seega kõige olulisem teha kohe alguses õige valik ja kasutada materjali õigesti ning seejärel olla ala edasisel hooldamisel järjekindel.

Erinevad autorid rõhutavad erinevaid eesmärke ja kindlasti on igal kasutajal oma suhtumine niisugusesse katmisesse ja oma isiklikud põhjused, miks multšida. Sõltuvalt kasutatavast multšitüübist täidab multšimine tavaliselt ühte või mitu järgnevat eesmärki:

•         säilitab niiskust mullas;
•         kaitseb juurestikku talveperioodil;
•         vähendab pinnase umbrohtumist;
•         parandab lagunedes pinnast, eriti just pinnase mikrobioloogilisi omadusi;
•         täidab kujunduslikku ja dekoratiivset eesmärki.

https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiaqUROKiaPd3N6XCG68j3EJbsrr_x1DDTbXlVtSZQJZDhOWNEjubqzLNNAMG8PV0zpP5NIRPQedoID6RugSslR3GyRyV4aFESX9104zcA80sPtNyhC5DdIRxnlNigg8Hj97GQ_EWKnTxoF/s800/1.jpg

Multšide kasutamine

Multši paigaldamise ja kasutamise üksikasjalikumad võtted sõltuvad kahtlemata konkreetsest multšitüübist. Ent on olemas teatud põhitõed, mis kehtivad multšimise puhul üldisemalt. Kõigepealt tuleb multšitav pinnas hoolikalt ette valmistada: mida puhtam on pinnas umbrohtudest, seda lihtsam on ala edaspidi hooldada.

Kuivale pinnale multši ei panda ja see on mõistetav, kuna piisavalt niiske pinna saab korralikult tasandada ja multšikihti on sinna lihtsam peale panna.

Multšikihi paksus peaks tihenenult olema umbes 7 cm. Mõned spetsialistid leiavad, et püsitaimel võiks multšikiht olla 10-15 cm, üheaastastel taimedel vähemalt 5 cm paks.

Arvestama peab ka sellega, et multši ei soovitata panna väga taime juurekaela lähedale: soovitav on multšida pind, mis asetseb taime juurekaelast 10-15 cm raadiuses.      

Ükskõik millise multšiga on tegemist, ei tohi see sisaldada juurumbrohtude osakesi ega umbrohuseemneid. 

Mahepõllunduses on multšimisel eriti suur tähtsus: mulla omaduste parandamise, väetamise ja umbrohutõrje edukus sõltub suuresti õigest multšimisest. Kasutatakse orgaanilisi ja mullas lagunevaid multše nagu kompost, kõdusõnnik, põhk, vanapaber, muruniidus, lehekõdu.

Multšimise miinused

Kirjanduse kohaselt on multši üks peamine miinus see, et pind multšikihi all sulab ja soojeneb kevadel aeglasemalt. Eriti tasub nimetud asjaoluga arvestada savirikkaste muldadega aladel, mis on niikuinii raskemini haritavad ja loomult nn külmad mullad. Kevadel võib siis juhtuda, et taimedel algab vegetatsiooniperiood, kuid nad ei saa külmunud mullast elutegevuseks vajalikul hulgal vett kätte.

Kuna multš hoiab niiskust ja takistab mulla tahenemist, siis on multši all oleval pinnal suurte vihmade korral ka liigniiskus kergem tekkima. Liigniisketel muldadel peab multšimise vajaduse eelnevalt väga läbi mõtlema ja vaatama, kas see on üldse otstarbekas ja soovitav. Liigniiskus on taimede elutegevust pärssiv ja taimed muutuvad haigustele vastuvõtlikuks.

Kui püsitaimede alune pind on multšitud, siis peab arvestama sellega, et nende taimede juurekava areneb pinnapealsemaks. Sellistel aladel tuleb multši korrapäraselt uuendada, sest muidu ähvardab multšikihiga ära harjunud taimi vihmavaesel või suisa põuasel ajal veepuudus. Nad ei saa oma pinnapealse juurekavaga vett sügavamatest mullakihtidest kätte. Teiseks, kui multšikihti ei ole uuendatud, on sellise juurekavaga taimedel suurem oht saada talvekahjustusi, sest puudub korralik multšikiht ja pinnalähedasi juuri kaitseb tavalisest väiksem kiht mulda.

Orgaanilised multšid

Männikooremultš

Tegemist on orgaanilise süsinikurikka multšiga, mida toodetakse männikorbast peenestamise teel. Tegemist on haljastuses ja ka koduaedades äärmiselt levinud multšitüübiga. Hea männikooremultš ei tohiks sisaldada puiduosakesi ja peaks olema enne kasutamist vähemalt aasta aega seisnud.

Oma aias olen männikooremultši kasutanud peaaegu kümme aastat. Elupuuheki ja ilupõõsaste alla on raske leida paremat multši. Männikooremultš hoiab väga hästi umbrohtumist ära ja üksikud sitke varrega juurumbrohud on võimalik multšitud mullast vähese vaevaga kätte saada. Männikooremultš hoiab mulla õhurikka ja kobedana. 

Puiduhake

Puiduhake on orgaaniline süsinikurikkas multš, mida kasutatakse männikooremultšile sarnasel viisil. Puiduhaket saab teha erinevatest toormaterjalidest, mis annavad erinevat tooni lõpptulemuse: mõni hake jääb heledam, teine tumedam. Toonimata puiduhake jätab igal juhul looduslähedase mulje. Dekoratiivsetel eesmärkidel kasutatakse ka toonitud puiduhaket, kuid toonitud puiduhakke puhul peab jälgima seda, et toonimisel kasutatavad värvained oleksid keskkonnasõbralikud. Keskkonnaohutuse ja taimetervise seisukohalt sobib lehtpuuhake paremini kui okaspuuhake.   

Puiduhake sõelutakse ja jagatakse harilikult erinevatesse fraktsioonidesse. See tagab kattematerjali ühtluse ja seega ala katmisel ilusama lõpptulemuse.

Puiduhakke toormaterjal tuleb tihti hooldatavalt haljasalalt või aiast. Tekib keskkonnasõbralik ringlus, kus hooldustöödega tekkinud oksapraht jääb haljasalale või aeda ning katab ja toidab sealset pinnast. Oksahakkureid on erineva võimsusega ning väiksemaid kasutatakse sageli koduaias. Oleme ise teinud oma aia oksaprahist puiduhaket. Väiksema võimsusega oksahakkuri häda on see, et ta hakib üksnes suhteliselt peenikesi oksi (4-sentimeetrise läbimõõduga). Saadav mass on üsna peenikese fraktsiooniga, kuid sisaldab samaaegselt 10-20 cm pikkuseid rootse, mis tekivad liiga peenikestest okstest, mida masin ei suuda peeneks hakkida. Nii on isetoodetud puiduhake ebaühtlase koostisega. Värvilt on selline puiduhake valkjashall, mistõttu ei näe see igal peenral kena välja. Ent seda sobib kindlasti kasutada põõsaaluste multšimisel.   

http://www.gardendesign.com/places/my-garden-winter-in-petaluma-california?pnid=131019#gallery-content

Kõdusõnnik

Kõdusõnnik on orgaaniline lämmastikurikas multš. Kõdusõnnikut on suisa kummaline multšiks nimetada, sest pannakse seda ju pinnasele ennekõike väetamise ja mulla parandamise eesmärgil. Samas on see materjal kattev ja täidab ka teisi multši funktsioone, nii et kõdusõnniku multšiks nimetamine ei ole sugugi imelik.

Olen kasutanud marjapõõsaste multšimiseks kõdunenud hobusesõnnikut ja tulemusega päris rahule ei jäänud. Sõnnik mõjus küll põõsaste viljakusele järgmisel aastal hästi, kuid multšimise aastal kippus sõnnik põõsa all klompidesse ära kuivama ning siis pildusid harakad ja varesed neid klompe aeda laiali. Õigem olnuks sõnnik mingil määral maasse kobestada ning kasutada seda väetise ja maaparandajana. Kui on soov jääda multšimise juurde, siis peaks ilmselt kasutama kõdusõnnikut näiteks põhuga kombineeritult. Seda kavatsengi sel aastal marjapõõsaste ja noorte viljapuude puhul proovida. Alla läheb kõdunev hobusesõnnik ja peale keskmise paksusega kiht põhku. Sügisel saab mõlemad maasse kobestada.    

Põhk

Põhk või põhuhekslid on orgaaniline multš. Tegemist on süsinikurikka kattematerjaliga, milles süsiniku ja lämmastiku vahekord on 75...100:1, ning seepärast vajavad mikroorganismid põhu lagundamisel oma elutegevuseks lämmastikku. Lämmastik aga võetakse kasvupinnasest. Nii tuleb põhu kasutamise korral anda kasvupinnasesse lämmastikku, et saada normaalne saak.

Minu kogemus on näidanud, et põhk on ennekõike hea peenra- ja vaovahede multšimisel. Tema eeliseks on odavus. Põhku tuleks kasutada kombineeritult paberiga, sest lihtsalt põhuga multšimisel kasvab umbrohi põhust lihtsalt läbi. Minu hinnangul tuleks põhku panna pigem vähem kui palju, sest vihmaperioodil läheb põhk peenral väga kergesti mädanema ja hallitama. Õigem on panna ajalehtedele piisavalt varjav kiht põhku ja siis põhku vajadusel suve jooksul juurde lisada. Sel aastal kavatsen ka marjapõõsaste aluseid põhuga multšida, kuid kombineeritult 2 aastat seisnud hobusesõnnikuga.     

Põhul ja põhul on ka vahe, nagu köögiviljanduse tunnis hiljuti kuulsin. Kaera- ja nisupõhk multšiks nii hästi ei sobi. Kaerapõhk pidavat minema eriti ligaseks: minu senine praktiline kogemus on kaerapõhuga ja võin öelda, et vihma perioodil läheb see tõesti ligaseks ja siis hallitama. Parim olevat rukkipõhk.

Muruniidus

Muruniidus on lämmastikurikkas ning seetõttu sobib selle kasutamine kasvupinnase parandamiseks hästi.

Minu isiklik kogemus on näidanud, et muruniidusega multšimisel peab olema ettevaatlik, sest ka üsna õhuke kiht muruniidust kipub vähegi vihmasemal perioodil kergesti tekitama pinnale n-ö kooriku, mis siis hakkab hallitama. Leian, et muruniidus sobib küll väetiseks ja mulla parandajaks näiteks põõsaste ja puude alla, kuid parem on niidus kergelt kõplaga mulda kobestada, sest siis ei teki multšitud kohale koledat hallitavat ja mädanevat muruniiduse kihti.   

Muud orgaanilised multšimaterjalid

Orgaaniliseks multšimaterjaliks kõlbavad väga paljud materjalid. Nimetatud on pappi ja paberit, kookosmatte, seenekasvatuse jääksubstraati, turvast, kakaoubade koori (need näevad muide väga ilusad välja ja neid kasutatakse palju Prantsusmaa aedades), lambavilla. Ilmselt tuleb olla loominguline ning arvestada põhitõdedega, et multš peaks eelduslikult olema esteetiline, see ei tohi lehkama minna ega olla väga lenduv ning kindlasti ei tohi kasutada inimesele või keskkonnale kahjulike ainetega saastunud materjali.

https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgtZ4_i-VOF4fSvKamAV4oh9kgDDJER8IABjaVs0U0nhIZbzZOlEL3WHp37ystHJL2V8gzzJw5RwbDDiKvkrf6RIrmWuYCqm2ENyBjpymn9q08-JA9yP4X5ketYTbGTRgurFlrFoH_9uf7k/s1600/IMG_3122.JPG

Multšina olen nimetatutest kasutanud paberit, kuid seda üksnes kombineeritult põhuga. Paberi eeliseks on tema odavus, sest peaaegu igas majapidamises tekib vanapaberit ja paberikonteinerisse viimise asemel võib seda kasutada aias. Mina panin mitteläikivat ajalehepaberit köögiviljapeenra vahedesse ja katsin selle põhuga. Sellise multšimise vahetuks eesmärgiks oli hõlbustada peenravahede hooldamist. Seda eesmärki täitis kombineeritud multš üksna hästi. Paberi puuduseks on inetu väljanägemine: kui koduloomad armastavad peenarde vahel pikutamas käia, siis tuleb lihtsalt ära siblitud põhk ilusti ajalehele tagasi kobestada. Selle multšiskeemi kaugemaks eesmärgiks oli mul mulla struktuuri õhurikkamaks muutmine, sest meie aias on paepealne gleimuld, mis kipub olema tihe ja õhuvaene. Sügisel kaevasin kõdunenud ajalehed ja põhu koos kõdunenud hobusesõnnikuga mulda. Loodetavasti asendab hobusesõnnik mullas selle vajaliku lämmastiku, mis põhu kõdunemise protsessis ära tarvitatakse. 

Ajalehed koos põhuga koduaias

Mineraalsed multšid

Neid multše eelistatakse orgaanilise multši asemel harilikult siis, kui soovitakse saavutada teatud dekoratiivset eesmärki. Mineraalsed multšid kuuluvad ka teatud ajastu aiatüübi juurde, näitena nimetan barokkaeda, kus mineraalsete multšidega tehti uhkeid geomeetrilisi ornamente. Teiseks näiteks võib tuua orientaalse aia, kus mitmesugused killustiku ja muu mineraalse multšiga kaetud pinnad moodustavad olulise osa aiast.  

Mineraalsetest multšidest tuleb nimetada graniitkillustikku, kergkruusa (keramisiit), kruusa, tellisepuru, dekoratiivkive. Ebaharilikumateks, mida ma ise ei ole seni kasutuses kohanud, on klaasgraanulid ja merekarbid. Samuti mainitakse mineraalse multšina ära liiv, mis on kahtlemata oluline materjal teatud aiatüübi rajamisel.

Mineraalseid multše kasutatakse harilikult koos sünteetilise multšiga, et hoida ära pinnasekihtide segunemine. Vastasel juhul muutuks ala mõne aja järel raskesti hooldatavaks või suisa hooldamatuks.

Mineraalseid multše ei ole ma haljasaladel ja peenardel kasutanud. Olen enda aias jätnud killustiku koos peenravaibaga teede ja platside rajamise materjaliks. Oleks põnev kasutada liiva või graniitkillustikku multšimaterjalina, kuid nende kasutamine annaks ilusa tulemuse, kui on tegemist range vormilise peenra või teatud tüüpi aiamaastikuga (jaapani või nö subtroopiline aed).   

http://media.tumblr.com/3384bf107663175e89d7eb2487de496c/tumblr_inline_mkgh2lkzww1qz4rgp.jpg

Sünteetilised multšid

Sünteetilised multšid on näiteks tekstiilmultš, peenravaip, filterkangas ja juuretõkkekangas. Neid kasutatakse kas eraldi või kombineeritult koos teiste multšidega, sagedamini koos mineraalsete multšidega.

Sünteetiliste multšide eeliseks võib pidada nende vastupidavust. Kui orgaanilise multši kihti peab uuendama iga aasta, siis sünteetilised tekstiilid peavad vastu aastaid.

Tekstiilmultš

Tekstiilmultšiks nimetatakse mustakiulist polüpropüleenmaterjali. Vastupidavus on tekstiilmultšil 5-6 aastat. Seda tekstiili või kasutada üksinda või kombineeritult koos koorepuru või mineraalsete multšidega. Tekstiilmultši sobib kasutada ka erinevate pinnase kihtide eraldamiseks (peenras drenaažikihi ja kasvukihi vahel ning nende segunemise takistamiseks). 

Paigaldamisel laotatakse kangas ettevalmistatud pinnasele. Servad kinnitatakse kas mulla või kinnitushargiga. Taimede jaoks lõigatakse kangasse istutusaugud.

http://www.koka.ee/wp-content/uploads/2014/06/image-e1402583234417.jpg

Peenravaip

Peenravaip on paksem kui tekstiilmultš ning ühtlasi jäigem ja tihedam. Laseb läbi nii õhku kui vett. Materjal peab vastu 8-10 aastat. Seda tekstiili või kasutada üksinda või kombineeritult koos koorepuru või mineraalsete multšidega.

Paigaldamine ja taimede istutamine käib samamoodi nagu tekstiilmultši puhul. Servade kinnitus peab olema siiski tugevam ning soovitatav on kaevata peenravaiba servad maasse või katta need äärekivide, palkide või mätastega.

Oma aias oleme peenravaipa kasutanud ennekõike aiarajatiste puhul: teed, platsikesed, väikeehitiste (kuurid jne) alused lapid, kus oleme selle asetanud rajatise alusele paerähasele pinnasele enne kruusa, killustikku või liiva. Kuigi niisuguses funktsioonis oleksid paremad (kuid kallimad) kaks järgnevat geotekstiili.

https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdfDSj51o5ePQXwl8Xnd5RGQD4AdZ1XLO6ahmzC_XsnL08diofmKiKsEE_Pk6R7C3sdcRT7xvpkxsd1chOmLgkZVv0XU4a5pbLJfHO_3WVh6xLtPCZWsdZJ20ZtAqtLIRvJgrAljym-25u/s1600/IMG_2543.JPG

Geotekstiilid

Geotekstiilidest käsitlen põgusalt vaid filterkangast ja juuretõkkekangast. Need lasevad läbi vett ja õhku ning on väga vastupidavad.

Filterkangas valmistatakse polüpropüleenkiududest ning on viltjas ja keemiliselt neutraalne. Seda kasutatakse pinnase tugevdamiseks, pinnase ärauhtumise vastu, külmakaitseks ja umbrohtumise vältimiseks. Filterkangas eraldab erinevad mullakihid üksteisest, takistab nende segunemist ja tugevdab pinnase struktuuri. Paigaldamine leiab aset samamoodi nagu eelnevatel sünteetilistel kangastel.

Juuretõkkekangas on jäik kiudkangas, mis ei kõdune ega mädane. Seda kangast kasutatakse, selleks et hoida ära puu- või põõsajuurte tungimist istutusalasse või selleks et istutada taimi keerukatesse kasvukohtadesse nagu näiteks mineraalse materjali (liiva, killustiku) sisse. Juuretõkkekangas leiab kasutust ka turbaaedade rajamisel kasvukohas, kus pinnas on selleks muidu ebasobiv ja aia rajamine eeldab turbasepinnase kohale toomist ja kasvukoha kunstlikku rajamist. Paigaldus sarnaneb eelnevatele.

Ma ei ole ise neid kumbagi veel kasutanud, kuid teen seda eesoleval suvel kõrgpeenarde rajamisel ja siis kavatsen ka sellest kogemusest kirjutada. 

Kasutatud kirjandus

Haynes, Barbara; Bird, Richard [2002] 2005. Briti Kuninglik Aiandusselts. Praktiline aiapidaja käsiraamat. Maalehe Raamat.

Mölder, Aino 2012. Haljasalade kasvupinnased ja multšid. Tartu: Kirjastus Studium.

Sarapuu, Helve 2000. Hekid ja hekitaimed. Tallinn: Valgus.

Uurman, Katrin; Albert, Tairi; Talviste, Kaire 2014. Kodune mahepõllundus. Tallinn: Pegasus.

Vool, Ele 2014. Istutustööd ja muru rajamine haljasalal. http://istutustoodmururajamine.weebly.com/ (30.01.2015).

Elagu mitmekesisus!

Ühes õiges rohelises kohas peab keema elu ning seal on peale taimede ka loomad ja linnud, putukad ja kahepaiksed. Eriti tore saavutus on see, kui oleme suutnud oma aia muuta nii meeldivaks paigaks, et nad kogunevad aastast-aastasse sinna aega veetma. Ilmselt on niisuguses kohas tehtud midagi olulist õigesti. Eks nad lähtuvad oma valikut tehes väga mitmetest põhjustest ja võin ainult oletada, et nimekirjas on päris kõrgel kohal mürkide puudumine, mõistlik ja loodust säästev väetamisrežiim, mitmekesine taimekooslus, võimalusel kondimootori eelistamine masinatele ja vähe kiviseid ruutmeetreid. 

Alustan oma blogi kahe käsitlusega: üks multšidest ja teine orgaanilistest väetistest. Olen neis arvestanud eelnevate põhimõtetega. Käsitluste koostamisel oli mulle abiks ka asjakohane kirjandus, mille nimekirja leiate tekstide lõpust.