Sel aastal rakendub algusest peale akadeemiline lähenemine. Laboriks on vannituba. Kõigepealt pesin potid rohelise seebi veelahuses mullast puhtaks. Aga et topelt ei kärise, siis võtsin veel appi vana hea kaaliumpermanganaadi.
Seente eosed, viirused vms (ega päris igasugune mitmekesisus nüüd ka ei lähe), mis on eelmistest taimedest pottidele jäänud, said nüüd selles lillas morsis loputamisega loodetavasti hukka. Ja nüüd ei teki ehk külvidele mingisugust hallitust ega muud jama.
kolmapäev, 18. veebruar 2015
teisipäev, 17. veebruar 2015
Orgaanilised väetised
Selles väetiste kohta käivas
postituses keskendun väetistele, mis on lubatud mahepõllunduses ja mida ise
kasutan või mida oma aias edaspidi kasutada sooviksin.
Väetiseid liigitatakse väga
erinevatel alustel. Kõige põhilisem liigitusalus on väetise koostis, mille
järgi jagunevad väetised orgaanilisteks või mineraalseteks väetisteks. Orgaanilised
väetised on taimse või loomse päritoluga ained, mis viiakse mulda vahetul või
töödeldud kujul. Orgaanilistes väetistes on taimetoiteelemendid (lämmastik,
fosfor, kaalium ja mikroelemendid) kas orgaanilise või mineraalse ühendi kujul
ning mullas asuvad mikroobid muudavad toiteelemendid taimedele kättesaadavaks
mineraalaineks (orgaanilise aine mineraliseerumine).
Orgaanilised väetised mitte
üksnes ei väeta mulda, vaid neil on mulla suhtes hulga soodsaid toimeid: mulla
rikastamine huumusega, mis tähendab ühtlasi seda, et muld tumeneb, neelab
rohkem päikeseenergiat ja seega soojeneb kiiremini. Orgaanilised väetised tõstavad
mikroorganismide tegevuse aktiivsust, paraneb taimede toitumine ja kasvupinnase
struktuur.
![]() |
Roosipeenra hea ja rammus muld |
Tahe (allapanuga) sõnnik
Alustan väetiste osa sõnnikuga, kuna
see tahe väetis on koduaedades ja mahepõllunduses väga levinud. Kindlasti on
vaja mainida, et olemas on ka allapanuta ehk poolvedel sõnnik ja vedelsõnnik,
kuid neid kasutatakse koduaias vähem. Tahe sõnnik on orgaaniline väetis, mille
lähteaineks on kodu- või põllumajandusloomade väljaheited ja allapanu. Sõnnikutest
on levinuim veisesõnnik, kuid palju kasutatakse ka hobuse-, sea- ja kanasõnnikut.
Väga heaks väetiseks peetakse lambasõnnikut. Sõnniku kvaliteedi määrab
loomaliik, loomadele antavate söötade kvaliteet, allapanu ning sõnniku
käitlemise ja hoidmise viis. Väikeaia praktikuna võin öelda, et sõnniku
laotamise mugavus sõltub palju kasutatud allapanu liigist.
Üks oluline reegel, millega
sõnniku puhul tuleb arvestada, on see, et enne kasutamist peab sõnnik vähemalt
pool aastat käärima ja seda ei tohi taimedele panna värskelt. Sõnnik liigitataksegi
värskeks ehk käärimata sõnnikuks ja käärinud sõnnikuks. Mida rohkem on sõnnik
käärinud, seda kergemini see mullas laguneb ja seda kiiremini omastavad taimed
sellest toitaineid.
Sõnnikul ei ole ainult väetamise
ülesanne, vaid see parandab mulla struktuuri, õhustatust ning veehoiuvõimet.
Samuti aktiveerub sõnniku toimel mullas mikroorganismide tegevus, kes aitavad
taimel omastada mullas olevaid toitaineid. Sõnnik on taimede jaoks tähtis
mikroelementide varustaja: mida väärtuslikum ja mitmekesisem on loomade toit,
seda rohkem sisaldab sõnnik mikroelemente.
Sõnniku koostis on loomaliikidel
erinev ja seda on sõnnikute lagunemiskiirus, mille järgi liigitatakse sõnnikud
nn soojadeks ja külmadeks sõnnikuteks. Hobuse- ja lambasõnnik on soojad
sõnnikud, sest nende lagunemine on kiire ja lagunemisel tekib suhteliselt kõrge
temperatuur; veise- ja seasõnnik on külmad sõnnikud, sest nende lagunemisel ei
tekib nii kõrget temperatuuri. Samas on soojade sõnnikute toime lühiajalisem ja
külmadel vastavalt pikem.
![]() |
http://homefixated.flashpointstudio.netdna-cdn.com/wp-content/uploads/2014/07/Home_Fixated_2014_05_12_-__pic14.jpg |
Mõned sõnnikud, mille lämmastiku
sisaldus on väiksem, ent fosfori ja kaaliumi sisaldus suurimad sobivad hästi
sügisväetiseks. Head sügisväetised on selle poolest lambasõnnik ja kitsesõnnik.
Ma olen ise kasutanud mitu aastat
Lilli Agro talli hobusesõnnikut: esmalt 4-5 aasta vanust kõdusõnnikut, sel
aastal on plaanis kasutada pabulateks vormitud käärinud hobusesõnnikut. Käärinud
hobusesõnnikul lehk peaaegu puudub ja seda on väga mõnus aeda laotada.
Virts
Virtsa ma kahjuks aias kasutanud
ei ole, nii et isiklik kogemus puudub. Virts on vedel väetis. Vedelväetiste
toime on kiirem, sest nendest omastavad taimed toitaineid kõige kergemini.
Virtsa kasutatakse lahjendatult pealtväetamisel ja samuti komposti
valmistamiseks.
Kanakakagraanulid
Sõnnikugraanulitest on väga
levinud kanasõnniku baasil tooted. Kanakakagraanulid on väga toitaineterikkad
ja nende kasutamisel peab olema ettevaatlik, et mitte tekitada taimedele
ammoniaagipõletust.
Erinevad kompostid
Tegelikult on kompost igas aias veidi
isemoodi: erinevad algkomponendid, erinevad vahekorrad. Kuigi võib öelda, et
harilikult saab kompost alguse puulehtede, muruniite, aiast koristatud
köögiviljapealsete, purustatud okste, munakoorte ja muude biolagunevate
köögijäätmete segust. Kompost sisaldab ka harilikult mingi koguse sõnnikut või
virtsa, mis soodustab eelnevate materjalide kõdunemist. Kompost peab sisaldama
ka süsinikurikast materjali nagu turvas, mättamuld, lehtpuusaepuru, hekseldatud
põhk, mis seoks kõdunemisel tekkivaid keemilisi ühendeid.
Huvitavaks kompostitüübiks võib
pidada vermikomposti, mis on segu tavalisest kompostist ja vihmausside
väljaheidetest. Vermikomposti konteinerit soovitatakse väikeaeda ja linnaaeda,
kuna konteiner võtab vähe ruumi ja protsessi ohjamine lihtne. Komposteeritavast
materjalist ja köögijäätmetest komposti saamiseks kasutatakse kompostiusse, kes
materjali kompostiks töötlevad ja seda oma väljaheidetega rikastavad.
Kompostilt on nii multši kui
väetise ülesanne ning teda võib pidada tõeliseks „kullaks“. Väetisena on
komposti eelis muude väetiseliikide ees see, et toitained eralduvad kompostist
mulda aeglaselt (teatud juhtudel on see muidugi ka miinus) ja ühtlaselt ning
lisaks parandab kompost mulla bioloogilisi, füüsikalisi ja keemilisi omadusi. Kompost
nõuab aga teiste väetistega võrreldes aednikult kõige enam aega ja tööd, sest
kes komposti ikka valmistab, kui mitte aednik ise.
Nii nagu sõnniku puhul, on ka
komposti kvaliteet äärmiselt tähtis. Heas kompostis ei ole umbrohuseemneid,
juurumbrohtude juuretükke ega haigete taimede jäänuseid.
![]() |
http://www.umbrellaenglish.co.uk/wp-content/uploads/2015/01/compost-bin-1.jpg |
Taimeleotised
Taimeleotised on vedelad kiire toimega
väetised, millest taimed omastavad toitaineid kergesti. Taimeleotiste
valmistamise põhiretsept on järgmine:
- tee lahus;
- lase seista;
- lahjenda tõmmist;
- kasta.
Näiteks kõrvenõgesekääritis valmistatakse
1 kg-st peenestatud värsketest kõrvenõgeselehtedest ja –vartest ning 10 l
veest. Kääritis jäetakse 2-3 nädalaks kaane alla seisma, seda segatakse
aeg-ajalt. Enne kastmist lahjendatakse 1 osa kääritist 10 osa veega. Kasta kord
2-3 nädala tagant. Nõgesevees on rohkesti lämmastikku ja kaaliumi.
Mereadru
Mereadru on saarel ja rannikul elavate aednike „kuld“, mida on
kasutatud aastasadu.
Mereadru sisaldab soodsas
vahekorras enamasti kõiki taimedele vajaminevaid makro- ja mikrotoiteelemente.
Mereadrus sisalduvad toiteelemendid on mullas lahustuvad ja neist põhiosa
muutub mikroorganismide abil taimedele kättesaadavaks juba esimesel
kasutusaastal. Seega on mereadru toimelt kiirem tahkest sõnnikust ja kompostist.
Marje Särekanno toob artiklis
välja mereadru eelised ja eripära:
- rikkalik ja tasakaalustatud makro- ja mikroelementide sisaldus;
- toiteelemendid on taimedele kergesti omastatavad;
- sobiv happesus (pH 6,6), mis on sobilik enamike taimede kasvuks;
- sisaldab looduslikke kasvustimulaatoreid (auksiine);
- aktiveerib mullas mikroobide tegevust;
- suurendab taimede vastupanuvõimet põuale ja liigniiskusele.
Kirjanduses soovitatakse adru
sügisel pärast merest väljauhtumist kohe aeda vedada ja mulda kaevata; kui
lasta adrul õhu käes kõduneda, siis tekivad suured toitainete kaod. Teise
toimimisviisina on soovitatud järgmist: kevadel laotada adru umbes 5 cm paksuse
kihina mullapinnale ja segada see kas rehitsemise või kaevamistööde käigus mullaga;
samuti võib mereadrut panna istutamise ajal taimerivide alla või kobestada
mulla sisse kohtväetisena.
![]() |
http://g3.nh.ee/images/pix/900x585/CJ2_PHde4XE/kallas-65758676.jpg |
Haljasväetised
Haljasväetiseks nimetatakse
põllukultuuride haljasmassi, mis viiakse mulda kas kasvukohal või teiselt
kasvukohalt tooduna, et suurendada mulla viljakust. Haljasväetise aluseks on
lämmastiku sidumine (ehk fikseerimine ehk seondamine). Maheviljeluses on liblikõieliste
haljasväetiskultuuride kasvatamine peamine võimalus rikastada mulda
lämmastikuga. Haljasväetise mõju mullale ei piirdu sellega, vaid haljasväetise
kasutamisega:
- muudetakse mulla huumusbilanssi positiivsemaks (eriti vajalik huumusevaestel ja puuduliku mikrobioloogilise tegevusega muldadel);
- paraneb paremast huumusseisundist tulenevalt mulla toiterežiim, struktuursus, niiskusrežiim ja teised füüsikalised omadused;
- aktiveeritakse mulla elustiku tegevust;
- savimuldades sidusus väheneb ja nende vee läbilaskvus paraneb.
Liblikõieliste haljasväetiskultuuride
mõju ei piirdu ühe aastaga ja võib kesta mitu aastat. Samas saavutatakse kõige
püsivam järelmõju, kui haljasväetiskultuure kasvatatakse pinnal mitu aastat.
Aedniku seisukohalt pakuvad huvi
järgmised kasutusviisid:
- haljasväetiskultuuri kasvatamine iseseisva kultuurina: külv kevadel, vegetatsiooniperioodil niidetakse (niide kaevatakse maasse või viiakse komposti), sügisel kaevatakse maasse;
- haljasväetiskultuuri kasvatamine niite-haljasväetiseks: haljasväetiskultuuri kasvatatakse mujal põllulapil, haljasmass niidetakse ja veetakse väetatavale maalapile;
- haljasväetiskultuuri kasvatamine vahekultuurina: pärast varavalmivate köögiviljade koristust külvatakse kiirekasvulisi kultuure (nagu näiteks valge sinep, õlirõigas, rukis, keerispea, hernes, talirüps, tatar) või kultuuride segu (näiteks valge sinep, keerispea, vikk, tatar), mis kaevatakse maasse sügisel või järgmisel kevadel.
Kasutamisel peab arvestama
sellega, et kui taimne materjal laguneb varakult pärast mulda kandmist, siis
tekib lämmastiku leostumise oht. Nii soovitatakse lämmastikukadude
vähendamiseks viia haljasväetiskultuur mulda hilja sügisel või kevadel.
Haljasmassi varajasel maasse kaevamisel hakkab orgaaniline aine suhteliselt
kiiresti mineraliseeruma ja vabanenud lämmastik lendub või uhutakse sademete
poolt mullast välja.
Liblikõieliste
haljasväetiskultuuridena kasvatatakse kõige rohkem punast ristikut ja valget
mesikat. Sobivad veel lutsernid, vähem on levinud harilik nõiahammas ja
lupiinid (hulgalehist lupiini ei soovitata mahetootmisesse, sest kui herbitsiide
ei kasutata, võib liik muutuda umbrohuks). Kui vaadata paikkondade kaupa, siis
Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel muldadel kasvavad hästi valge mesikas ja
lutsernid, Kesk- ja Lõuna-Eestis happelisematel muldadel saab kasutada punast
ristikut või siis lubjata muldi, et saaks kasutada eespool nimetatud
haljasväetiskultuure. Kirjanduses nimetatakse haljasväetiskultuuridena ka hernest,
hiirehernest, põlduba.
![]() |
Ka see aitab |
Veel antakse
haljasväetiskultuuride kasutamiseks soovitus, et kui liblikõielist liiki
kasvatatakse maatükil esmakordselt, siis tuleks seemneid enne külvi segada
taimeliigile vastava mügarbakteri preparaadiga (ka liblikõielised
haljasväetiskultuurid on oma toitumisel tugevas sõltuvuses sümbioossetest
mügarbakteritest).
Vahekultuurina kasvatamisel peaks
arvestama vähemalt 50-päevase kasvuperioodiga ja neist on seda rohkem kasu,
mida varem need külvatakse. Aednik saab külvata vahekultuuri kohe pärast varase
põhikultuuri (uba, hernes, varajased köögiviljad) koristamist augustis.
Vahekultuuri arenguks on vaja vähemalt 9°-kraadist päevast temperatuuri.
Põhk väetisena
Põhu väetisena kasutamise puhul
peab arvestama sellega, et põhu lagundamisel on vaja mikroorganismidel võtta
mullast lämmastikku. Põhku ei saagi seepärast sõnnikuga võrrelda, kuna see
võistleb lagunemisel taimedega lämmastiku pärast. Mulla viljakuse langust saab
ära hoida, kui koos põhuga anda mulda kiiretoimelist orgaanilist väetist, nagu
virts või vedelsõnnik.
![]() |
Põhupallist jätkub koduaias kauaks |
Kasutatud kirjandus
Haynes, Barbara; Bird, Richard
[2002] 2005. Briti Kuninglik Aiandusselts. Praktiline aiapidaja käsiraamat.
Maalehe Raamat.
Kanger, Jaan; Kevvai, Toomas;
Kevvai, Leonhard; Kärblane, Heino; Astover, Alar; Ilumäe, Ene; Lauringson, Enn;
Loide, Valli; Penu, Priit; Rooma, Livi; Sepp,Karli; Talgre, Liina; Tamm, Uno
2014. Väetamise ABC. Saku: Põllumajandusuuringute Keskus. — Põllumajanduskeskkonna
seire büroo. http://pmk.agri.ee/pkt/files/f22/vaetamise_ABC.pdf
(31.01.2015).
Kulmala, Airi. Toitaineallikate
valimine. — Baltic Deal. Head praktikad. http://www.pikk.ee/balticdeal/praktikad/vaetamine/?newsID=473
(31.01.2015).
Lauringson, Enn; Talgre, Liina
2014. Haljasväetised külvikorras. — Eesti Põllu- ja Maamajanduse
Nõuandeteenistus. http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/kulvikord/haljasvaetised-kulvikorras#.VM0RFGisWVA
(31.01.2015).
Põldma, Priit 2012. Köögivili
maheaias. Esitlus. https://tootsipeenar.files.wordpress.com/2012/03/aia-planeerimine.pdf
(30.01.2015).
Sarapuu, Helve 2000. Hekid ja
hekitaimed. Tallinn: Valgus.
Särekanno, Marje 2013. Väärtuslik
aiaramm Vormsi mereadrust — kiiretoimeline orgaaniline väetis. Delfi. Läänemaa.
http://eestielu.delfi.ee/laanemaa/elu/vaartuslik-aiaramm-vormsi-mereadrust-kiiretoimeline-orgaaniline-vaetis?id=66284574
(31.01.2015).
Tamm, Kalvi (koost.) 2013.
Väetiste käitlustehnoloogiad ja –masinad. Eesti Maaviljeluse Instituut.
Rahvusraamatukogu digiarhiiv. http://www.digar.ee/id/nlib-digar:131666
(30.01.2015).
Uurman, Katrin 2014. Väetamise
põhimõtted, väetised ja väetamine. Konspekt. Räpina Aianduskool.
Uurman, Katrin; Albert, Tairi;
Talviste, Kaire 2014. Kodune mahepõllundus. Tallinn: Pegasus.
Õun, Elmar 1983. Aiakultuuride
väetamine ja muud hüva nõu koduaiapidajale. Tallinn: Valgus.
Multšid
Põhumultš koduaias |
Multšide tüübid
Kõige levinuma liigituse järgi
jagunevad multšid orgaanilisteks ehk mullas lagunevateks, mineraalseteks ja
sünteetilisteks. Liigituse aluseks on materjali tüüp.
Multšidest ülevaate loomisel võib
kasutada ka teistsuguseid liigitusaluseid, näiteks kasutusotstarvet.
Kasutusotstarbe alusel võib multše liigitada näiteks järgmiselt:
- dekoratiivmultšid;
- istutusala- ja pargimultšid;
- maastiku- ja rajatistemultšid;
- tarbeaiamultšid;
- eriotstarbelised multšid.
Multšide ülesanded
Multše kasutatakse haljastuses väga
mitmesugustel põhjustel, tavaliselt täidab multš korraga mitut ülesannet. Üks
peamisi põhjusi, miks mitmesuguseid multše kasutatakse sageli haljastuses ja
aiakujunduses, on hooldamise töömahukuse vähendamine. Kindlasti peab arvestama
sellega, et halvasti valitud ja paigaldatud multš võib muuta haljasala või aia
hooldamise vastupidi hoopis vaevarohkemaks. Olenemata taotletavast eesmärgist,
on seega kõige olulisem teha kohe alguses õige valik ja kasutada materjali
õigesti ning seejärel olla ala edasisel hooldamisel järjekindel.
Erinevad autorid rõhutavad
erinevaid eesmärke ja kindlasti on igal kasutajal oma suhtumine niisugusesse
katmisesse ja oma isiklikud põhjused, miks multšida. Sõltuvalt kasutatavast multšitüübist
täidab multšimine tavaliselt ühte või mitu järgnevat eesmärki:
- säilitab niiskust mullas;
- kaitseb juurestikku talveperioodil;
- vähendab pinnase umbrohtumist;
- parandab lagunedes pinnast, eriti just pinnase mikrobioloogilisi omadusi;
- täidab kujunduslikku ja dekoratiivset eesmärki.
![]() |
https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiaqUROKiaPd3N6XCG68j3EJbsrr_x1DDTbXlVtSZQJZDhOWNEjubqzLNNAMG8PV0zpP5NIRPQedoID6RugSslR3GyRyV4aFESX9104zcA80sPtNyhC5DdIRxnlNigg8Hj97GQ_EWKnTxoF/s800/1.jpg |
Multšide kasutamine
Multši paigaldamise ja kasutamise
üksikasjalikumad võtted sõltuvad kahtlemata konkreetsest multšitüübist. Ent on
olemas teatud põhitõed, mis kehtivad multšimise puhul üldisemalt. Kõigepealt
tuleb multšitav pinnas hoolikalt ette valmistada: mida puhtam on pinnas
umbrohtudest, seda lihtsam on ala edaspidi hooldada.
Kuivale pinnale multši ei panda
ja see on mõistetav, kuna piisavalt niiske pinna saab korralikult tasandada ja
multšikihti on sinna lihtsam peale panna.
Multšikihi paksus peaks
tihenenult olema umbes 7 cm. Mõned spetsialistid leiavad, et püsitaimel võiks multšikiht
olla 10-15 cm, üheaastastel taimedel vähemalt 5 cm paks.
Arvestama peab ka sellega, et
multši ei soovitata panna väga taime juurekaela lähedale: soovitav on multšida
pind, mis asetseb taime juurekaelast 10-15 cm raadiuses.
Ükskõik millise multšiga on
tegemist, ei tohi see sisaldada juurumbrohtude osakesi ega
umbrohuseemneid.
Mahepõllunduses on multšimisel
eriti suur tähtsus: mulla omaduste parandamise, väetamise ja umbrohutõrje
edukus sõltub suuresti õigest multšimisest. Kasutatakse orgaanilisi ja mullas
lagunevaid multše nagu kompost, kõdusõnnik, põhk, vanapaber, muruniidus,
lehekõdu.
Multšimise miinused
Kirjanduse kohaselt on multši üks
peamine miinus see, et pind multšikihi all sulab ja soojeneb kevadel
aeglasemalt. Eriti tasub nimetud asjaoluga arvestada savirikkaste muldadega
aladel, mis on niikuinii raskemini haritavad ja loomult nn külmad mullad.
Kevadel võib siis juhtuda, et taimedel algab vegetatsiooniperiood, kuid nad ei
saa külmunud mullast elutegevuseks vajalikul hulgal vett kätte.
Kuna multš hoiab niiskust ja
takistab mulla tahenemist, siis on multši all oleval pinnal suurte vihmade
korral ka liigniiskus kergem tekkima. Liigniisketel muldadel peab multšimise
vajaduse eelnevalt väga läbi mõtlema ja vaatama, kas see on üldse otstarbekas
ja soovitav. Liigniiskus on taimede elutegevust pärssiv ja taimed muutuvad
haigustele vastuvõtlikuks.
Kui püsitaimede alune pind on
multšitud, siis peab arvestama sellega, et nende taimede juurekava areneb
pinnapealsemaks. Sellistel aladel tuleb multši korrapäraselt uuendada, sest
muidu ähvardab multšikihiga ära harjunud taimi vihmavaesel või suisa põuasel
ajal veepuudus. Nad ei saa oma pinnapealse juurekavaga vett sügavamatest
mullakihtidest kätte. Teiseks, kui multšikihti ei ole uuendatud, on sellise
juurekavaga taimedel suurem oht saada talvekahjustusi, sest puudub korralik multšikiht
ja pinnalähedasi juuri kaitseb tavalisest väiksem kiht mulda.
Orgaanilised multšid
Männikooremultš
Tegemist on orgaanilise süsinikurikka
multšiga, mida toodetakse männikorbast peenestamise teel. Tegemist on
haljastuses ja ka koduaedades äärmiselt levinud multšitüübiga. Hea
männikooremultš ei tohiks sisaldada puiduosakesi ja peaks olema enne kasutamist
vähemalt aasta aega seisnud.
Oma aias olen männikooremultši
kasutanud peaaegu kümme aastat. Elupuuheki ja ilupõõsaste alla on raske leida
paremat multši. Männikooremultš hoiab väga hästi umbrohtumist ära ja üksikud
sitke varrega juurumbrohud on võimalik multšitud mullast vähese vaevaga kätte
saada. Männikooremultš hoiab mulla õhurikka ja kobedana.
Puiduhake
Puiduhake on orgaaniline
süsinikurikkas multš, mida kasutatakse männikooremultšile sarnasel viisil.
Puiduhaket saab teha erinevatest toormaterjalidest, mis annavad erinevat tooni lõpptulemuse:
mõni hake jääb heledam, teine tumedam. Toonimata puiduhake jätab igal juhul
looduslähedase mulje. Dekoratiivsetel eesmärkidel kasutatakse ka toonitud
puiduhaket, kuid toonitud puiduhakke puhul peab jälgima seda, et toonimisel
kasutatavad värvained oleksid keskkonnasõbralikud. Keskkonnaohutuse ja
taimetervise seisukohalt sobib lehtpuuhake paremini kui okaspuuhake.
Puiduhake sõelutakse ja jagatakse
harilikult erinevatesse fraktsioonidesse. See tagab kattematerjali ühtluse ja
seega ala katmisel ilusama lõpptulemuse.
Puiduhakke toormaterjal tuleb
tihti hooldatavalt haljasalalt või aiast. Tekib keskkonnasõbralik ringlus, kus
hooldustöödega tekkinud oksapraht jääb haljasalale või aeda ning katab ja
toidab sealset pinnast. Oksahakkureid on erineva võimsusega ning väiksemaid
kasutatakse sageli koduaias. Oleme ise teinud oma aia oksaprahist puiduhaket.
Väiksema võimsusega oksahakkuri häda on see, et ta hakib üksnes suhteliselt
peenikesi oksi (4-sentimeetrise läbimõõduga). Saadav mass on üsna peenikese fraktsiooniga,
kuid sisaldab samaaegselt 10-20 cm pikkuseid rootse, mis tekivad liiga
peenikestest okstest, mida masin ei suuda peeneks hakkida. Nii on isetoodetud
puiduhake ebaühtlase koostisega. Värvilt on selline puiduhake valkjashall,
mistõttu ei näe see igal peenral kena välja. Ent seda sobib kindlasti kasutada
põõsaaluste multšimisel.
![]() |
http://www.gardendesign.com/places/my-garden-winter-in-petaluma-california?pnid=131019#gallery-content |
Kõdusõnnik
Kõdusõnnik on orgaaniline
lämmastikurikas multš. Kõdusõnnikut on suisa kummaline multšiks nimetada, sest
pannakse seda ju pinnasele ennekõike väetamise ja mulla parandamise eesmärgil.
Samas on see materjal kattev ja täidab ka teisi multši funktsioone, nii et
kõdusõnniku multšiks nimetamine ei ole sugugi imelik.
Olen kasutanud marjapõõsaste
multšimiseks kõdunenud hobusesõnnikut ja tulemusega päris rahule ei jäänud.
Sõnnik mõjus küll põõsaste viljakusele järgmisel aastal hästi, kuid multšimise
aastal kippus sõnnik põõsa all klompidesse ära kuivama ning siis pildusid
harakad ja varesed neid klompe aeda laiali. Õigem olnuks sõnnik mingil määral
maasse kobestada ning kasutada seda väetise ja maaparandajana. Kui on soov
jääda multšimise juurde, siis peaks ilmselt kasutama kõdusõnnikut näiteks
põhuga kombineeritult. Seda kavatsengi sel aastal marjapõõsaste ja noorte
viljapuude puhul proovida. Alla läheb kõdunev hobusesõnnik ja peale keskmise
paksusega kiht põhku. Sügisel saab mõlemad maasse kobestada.
Põhk
Põhk või põhuhekslid on
orgaaniline multš. Tegemist on süsinikurikka kattematerjaliga, milles süsiniku
ja lämmastiku vahekord on 75...100:1, ning seepärast vajavad mikroorganismid
põhu lagundamisel oma elutegevuseks lämmastikku. Lämmastik aga võetakse
kasvupinnasest. Nii tuleb põhu kasutamise korral anda kasvupinnasesse
lämmastikku, et saada normaalne saak.
Minu kogemus on näidanud, et põhk
on ennekõike hea peenra- ja vaovahede multšimisel. Tema eeliseks on odavus.
Põhku tuleks kasutada kombineeritult paberiga, sest lihtsalt põhuga multšimisel
kasvab umbrohi põhust lihtsalt läbi. Minu hinnangul tuleks põhku panna pigem
vähem kui palju, sest vihmaperioodil läheb põhk peenral väga kergesti mädanema
ja hallitama. Õigem on panna ajalehtedele piisavalt varjav kiht põhku ja siis
põhku vajadusel suve jooksul juurde lisada. Sel aastal kavatsen ka
marjapõõsaste aluseid põhuga multšida, kuid kombineeritult 2 aastat seisnud
hobusesõnnikuga.
Põhul ja põhul on ka vahe, nagu köögiviljanduse
tunnis hiljuti kuulsin. Kaera- ja nisupõhk multšiks nii hästi ei sobi.
Kaerapõhk pidavat minema eriti ligaseks: minu senine praktiline kogemus on kaerapõhuga
ja võin öelda, et vihma perioodil läheb see tõesti ligaseks ja siis hallitama.
Parim olevat rukkipõhk.
Muruniidus
Muruniidus on lämmastikurikkas ning seetõttu sobib selle kasutamine kasvupinnase parandamiseks hästi.
Minu isiklik kogemus on näidanud,
et muruniidusega multšimisel peab olema ettevaatlik, sest ka üsna õhuke kiht
muruniidust kipub vähegi vihmasemal perioodil kergesti tekitama pinnale n-ö
kooriku, mis siis hakkab hallitama. Leian, et muruniidus sobib küll väetiseks
ja mulla parandajaks näiteks põõsaste ja puude alla, kuid parem on niidus kergelt kõplaga mulda kobestada, sest siis ei teki multšitud kohale koledat
hallitavat ja mädanevat muruniiduse kihti.
Muud orgaanilised multšimaterjalid
Orgaaniliseks multšimaterjaliks
kõlbavad väga paljud materjalid. Nimetatud on pappi ja paberit, kookosmatte,
seenekasvatuse jääksubstraati, turvast, kakaoubade koori (need näevad muide
väga ilusad välja ja neid kasutatakse palju Prantsusmaa aedades), lambavilla.
Ilmselt tuleb olla loominguline ning arvestada põhitõdedega, et multš peaks
eelduslikult olema esteetiline, see ei tohi lehkama minna ega olla väga lenduv
ning kindlasti ei tohi kasutada inimesele või keskkonnale kahjulike ainetega
saastunud materjali.
https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgtZ4_i-VOF4fSvKamAV4oh9kgDDJER8IABjaVs0U0nhIZbzZOlEL3WHp37ystHJL2V8gzzJw5RwbDDiKvkrf6RIrmWuYCqm2ENyBjpymn9q08-JA9yP4X5ketYTbGTRgurFlrFoH_9uf7k/s1600/IMG_3122.JPG |
Multšina olen nimetatutest
kasutanud paberit, kuid seda üksnes kombineeritult põhuga. Paberi eeliseks on
tema odavus, sest peaaegu igas majapidamises tekib vanapaberit ja
paberikonteinerisse viimise asemel võib seda kasutada aias. Mina panin
mitteläikivat ajalehepaberit köögiviljapeenra vahedesse ja katsin selle põhuga.
Sellise multšimise vahetuks eesmärgiks oli hõlbustada peenravahede hooldamist.
Seda eesmärki täitis kombineeritud multš üksna hästi. Paberi puuduseks on inetu
väljanägemine: kui koduloomad armastavad peenarde vahel pikutamas käia, siis
tuleb lihtsalt ära siblitud põhk ilusti ajalehele tagasi kobestada. Selle
multšiskeemi kaugemaks eesmärgiks oli mul mulla struktuuri õhurikkamaks
muutmine, sest meie aias on paepealne gleimuld, mis kipub olema tihe ja
õhuvaene. Sügisel kaevasin kõdunenud ajalehed ja põhu koos kõdunenud hobusesõnnikuga
mulda. Loodetavasti asendab hobusesõnnik mullas selle vajaliku lämmastiku, mis
põhu kõdunemise protsessis ära tarvitatakse.
![]() |
Ajalehed koos põhuga koduaias |
Mineraalsed multšid
Neid multše eelistatakse
orgaanilise multši asemel harilikult siis, kui soovitakse saavutada teatud dekoratiivset
eesmärki. Mineraalsed multšid kuuluvad ka teatud ajastu aiatüübi juurde,
näitena nimetan barokkaeda, kus mineraalsete multšidega tehti uhkeid
geomeetrilisi ornamente. Teiseks näiteks võib tuua orientaalse aia, kus
mitmesugused killustiku ja muu mineraalse multšiga kaetud pinnad moodustavad
olulise osa aiast.
Mineraalsetest multšidest tuleb
nimetada graniitkillustikku, kergkruusa (keramisiit), kruusa, tellisepuru,
dekoratiivkive. Ebaharilikumateks, mida ma ise ei ole seni kasutuses kohanud,
on klaasgraanulid ja merekarbid. Samuti mainitakse mineraalse multšina ära
liiv, mis on kahtlemata oluline materjal teatud aiatüübi rajamisel.
Mineraalseid multše kasutatakse harilikult
koos sünteetilise multšiga, et hoida ära pinnasekihtide segunemine. Vastasel
juhul muutuks ala mõne aja järel raskesti hooldatavaks või suisa hooldamatuks.
Mineraalseid multše ei ole ma
haljasaladel ja peenardel kasutanud. Olen enda aias jätnud killustiku koos peenravaibaga
teede ja platside rajamise materjaliks. Oleks põnev kasutada liiva või
graniitkillustikku multšimaterjalina, kuid nende kasutamine annaks ilusa
tulemuse, kui on tegemist range vormilise peenra või teatud tüüpi aiamaastikuga
(jaapani või nö subtroopiline aed).
![]() |
http://media.tumblr.com/3384bf107663175e89d7eb2487de496c/tumblr_inline_mkgh2lkzww1qz4rgp.jpg |
Sünteetilised multšid
Sünteetilised multšid on näiteks tekstiilmultš,
peenravaip, filterkangas ja juuretõkkekangas. Neid kasutatakse kas eraldi või
kombineeritult koos teiste multšidega, sagedamini koos mineraalsete multšidega.
Sünteetiliste multšide eeliseks
võib pidada nende vastupidavust. Kui orgaanilise multši kihti peab uuendama iga
aasta, siis sünteetilised tekstiilid peavad vastu aastaid.
Tekstiilmultš
Tekstiilmultšiks nimetatakse
mustakiulist polüpropüleenmaterjali. Vastupidavus on tekstiilmultšil 5-6
aastat. Seda tekstiili või kasutada üksinda või kombineeritult koos koorepuru
või mineraalsete multšidega. Tekstiilmultši sobib kasutada ka erinevate pinnase
kihtide eraldamiseks (peenras drenaažikihi ja kasvukihi vahel ning nende
segunemise takistamiseks).
Paigaldamisel laotatakse kangas ettevalmistatud
pinnasele. Servad kinnitatakse kas mulla või kinnitushargiga. Taimede jaoks lõigatakse
kangasse istutusaugud.
![]() |
http://www.koka.ee/wp-content/uploads/2014/06/image-e1402583234417.jpg |
Peenravaip
Peenravaip on paksem kui
tekstiilmultš ning ühtlasi jäigem ja tihedam. Laseb läbi nii õhku kui vett.
Materjal peab vastu 8-10 aastat. Seda tekstiili või kasutada üksinda või
kombineeritult koos koorepuru või mineraalsete multšidega.
Paigaldamine ja taimede
istutamine käib samamoodi nagu tekstiilmultši puhul. Servade kinnitus peab
olema siiski tugevam ning soovitatav on kaevata peenravaiba servad maasse või
katta need äärekivide, palkide või mätastega.
Oma aias oleme peenravaipa kasutanud
ennekõike aiarajatiste puhul: teed, platsikesed, väikeehitiste (kuurid jne) alused
lapid, kus oleme selle asetanud rajatise alusele paerähasele pinnasele enne kruusa,
killustikku või liiva. Kuigi niisuguses funktsioonis oleksid paremad (kuid
kallimad) kaks järgnevat geotekstiili.
https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdfDSj51o5ePQXwl8Xnd5RGQD4AdZ1XLO6ahmzC_XsnL08diofmKiKsEE_Pk6R7C3sdcRT7xvpkxsd1chOmLgkZVv0XU4a5pbLJfHO_3WVh6xLtPCZWsdZJ20ZtAqtLIRvJgrAljym-25u/s1600/IMG_2543.JPG |
Geotekstiilid
Geotekstiilidest käsitlen põgusalt
vaid filterkangast ja juuretõkkekangast. Need lasevad läbi vett ja õhku ning on
väga vastupidavad.
Filterkangas valmistatakse
polüpropüleenkiududest ning on viltjas ja keemiliselt neutraalne. Seda kasutatakse
pinnase tugevdamiseks, pinnase ärauhtumise vastu, külmakaitseks ja umbrohtumise
vältimiseks. Filterkangas eraldab erinevad mullakihid üksteisest, takistab
nende segunemist ja tugevdab pinnase struktuuri. Paigaldamine leiab aset
samamoodi nagu eelnevatel sünteetilistel kangastel.
Juuretõkkekangas on jäik
kiudkangas, mis ei kõdune ega mädane. Seda kangast kasutatakse, selleks et
hoida ära puu- või põõsajuurte tungimist istutusalasse või selleks et istutada
taimi keerukatesse kasvukohtadesse nagu näiteks mineraalse materjali (liiva,
killustiku) sisse. Juuretõkkekangas leiab kasutust ka turbaaedade rajamisel
kasvukohas, kus pinnas on selleks muidu ebasobiv ja aia rajamine eeldab
turbasepinnase kohale toomist ja kasvukoha kunstlikku rajamist. Paigaldus
sarnaneb eelnevatele.
Kasutatud kirjandus
Haynes, Barbara; Bird, Richard
[2002] 2005. Briti Kuninglik Aiandusselts. Praktiline aiapidaja käsiraamat.
Maalehe Raamat.
Mölder, Aino 2012. Haljasalade
kasvupinnased ja multšid. Tartu: Kirjastus Studium.
Sarapuu, Helve 2000. Hekid ja
hekitaimed. Tallinn: Valgus.
Uurman, Katrin; Albert, Tairi;
Talviste, Kaire 2014. Kodune mahepõllundus. Tallinn: Pegasus.
Vool, Ele 2014. Istutustööd ja
muru rajamine haljasalal. http://istutustoodmururajamine.weebly.com/
(30.01.2015).
esmaspäev, 16. veebruar 2015
Elagu mitmekesisus!
Ühes õiges rohelises kohas peab keema elu ning seal on peale taimede ka loomad ja linnud, putukad ja kahepaiksed. Eriti tore saavutus on see, kui oleme suutnud oma aia muuta nii meeldivaks paigaks, et nad kogunevad aastast-aastasse sinna aega veetma. Ilmselt on niisuguses kohas tehtud midagi olulist õigesti. Eks nad lähtuvad oma valikut tehes väga mitmetest põhjustest ja võin ainult oletada, et nimekirjas on päris kõrgel kohal mürkide puudumine, mõistlik ja loodust säästev väetamisrežiim, mitmekesine taimekooslus, võimalusel kondimootori eelistamine masinatele ja vähe kiviseid ruutmeetreid.
Alustan oma blogi kahe käsitlusega: üks multšidest ja teine orgaanilistest väetistest. Olen neis arvestanud eelnevate põhimõtetega. Käsitluste koostamisel oli mulle abiks ka asjakohane kirjandus, mille nimekirja leiate tekstide lõpust.
Alustan oma blogi kahe käsitlusega: üks multšidest ja teine orgaanilistest väetistest. Olen neis arvestanud eelnevate põhimõtetega. Käsitluste koostamisel oli mulle abiks ka asjakohane kirjandus, mille nimekirja leiate tekstide lõpust.
Tellimine:
Postitused (Atom)