 |
| Põhumultš koduaias |
Multšide tüübid
Kõige levinuma liigituse järgi
jagunevad multšid orgaanilisteks ehk mullas lagunevateks, mineraalseteks ja
sünteetilisteks. Liigituse aluseks on materjali tüüp.
Multšidest ülevaate loomisel võib
kasutada ka teistsuguseid liigitusaluseid, näiteks kasutusotstarvet.
Kasutusotstarbe alusel võib multše liigitada näiteks järgmiselt:
- dekoratiivmultšid;
- istutusala- ja pargimultšid;
- maastiku- ja rajatistemultšid;
- tarbeaiamultšid;
- eriotstarbelised multšid.
Multšide ülesanded
Multše kasutatakse haljastuses väga
mitmesugustel põhjustel, tavaliselt täidab multš korraga mitut ülesannet. Üks
peamisi põhjusi, miks mitmesuguseid multše kasutatakse sageli haljastuses ja
aiakujunduses, on hooldamise töömahukuse vähendamine. Kindlasti peab arvestama
sellega, et halvasti valitud ja paigaldatud multš võib muuta haljasala või aia
hooldamise vastupidi hoopis vaevarohkemaks. Olenemata taotletavast eesmärgist,
on seega kõige olulisem teha kohe alguses õige valik ja kasutada materjali
õigesti ning seejärel olla ala edasisel hooldamisel järjekindel.
Erinevad autorid rõhutavad
erinevaid eesmärke ja kindlasti on igal kasutajal oma suhtumine niisugusesse
katmisesse ja oma isiklikud põhjused, miks multšida. Sõltuvalt kasutatavast multšitüübist
täidab multšimine tavaliselt ühte või mitu järgnevat eesmärki:
- säilitab niiskust mullas;
- kaitseb juurestikku talveperioodil;
- vähendab pinnase umbrohtumist;
- parandab lagunedes pinnast, eriti just pinnase mikrobioloogilisi omadusi;
- täidab kujunduslikku ja dekoratiivset eesmärki.
 |
| https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiaqUROKiaPd3N6XCG68j3EJbsrr_x1DDTbXlVtSZQJZDhOWNEjubqzLNNAMG8PV0zpP5NIRPQedoID6RugSslR3GyRyV4aFESX9104zcA80sPtNyhC5DdIRxnlNigg8Hj97GQ_EWKnTxoF/s800/1.jpg |
Multšide kasutamine
Multši paigaldamise ja kasutamise
üksikasjalikumad võtted sõltuvad kahtlemata konkreetsest multšitüübist. Ent on
olemas teatud põhitõed, mis kehtivad multšimise puhul üldisemalt. Kõigepealt
tuleb multšitav pinnas hoolikalt ette valmistada: mida puhtam on pinnas
umbrohtudest, seda lihtsam on ala edaspidi hooldada.
Kuivale pinnale multši ei panda
ja see on mõistetav, kuna piisavalt niiske pinna saab korralikult tasandada ja
multšikihti on sinna lihtsam peale panna.
Multšikihi paksus peaks
tihenenult olema umbes 7 cm. Mõned spetsialistid leiavad, et püsitaimel võiks multšikiht
olla 10-15 cm, üheaastastel taimedel vähemalt 5 cm paks.
Arvestama peab ka sellega, et
multši ei soovitata panna väga taime juurekaela lähedale: soovitav on multšida
pind, mis asetseb taime juurekaelast 10-15 cm raadiuses.
Ükskõik millise multšiga on
tegemist, ei tohi see sisaldada juurumbrohtude osakesi ega
umbrohuseemneid.
Mahepõllunduses on multšimisel
eriti suur tähtsus: mulla omaduste parandamise, väetamise ja umbrohutõrje
edukus sõltub suuresti õigest multšimisest. Kasutatakse orgaanilisi ja mullas
lagunevaid multše nagu kompost, kõdusõnnik, põhk, vanapaber, muruniidus,
lehekõdu.
Multšimise miinused
Kirjanduse kohaselt on multši üks
peamine miinus see, et pind multšikihi all sulab ja soojeneb kevadel
aeglasemalt. Eriti tasub nimetud asjaoluga arvestada savirikkaste muldadega
aladel, mis on niikuinii raskemini haritavad ja loomult nn külmad mullad.
Kevadel võib siis juhtuda, et taimedel algab vegetatsiooniperiood, kuid nad ei
saa külmunud mullast elutegevuseks vajalikul hulgal vett kätte.
Kuna multš hoiab niiskust ja
takistab mulla tahenemist, siis on multši all oleval pinnal suurte vihmade
korral ka liigniiskus kergem tekkima. Liigniisketel muldadel peab multšimise
vajaduse eelnevalt väga läbi mõtlema ja vaatama, kas see on üldse otstarbekas
ja soovitav. Liigniiskus on taimede elutegevust pärssiv ja taimed muutuvad
haigustele vastuvõtlikuks.
Kui püsitaimede alune pind on
multšitud, siis peab arvestama sellega, et nende taimede juurekava areneb
pinnapealsemaks. Sellistel aladel tuleb multši korrapäraselt uuendada, sest
muidu ähvardab multšikihiga ära harjunud taimi vihmavaesel või suisa põuasel
ajal veepuudus. Nad ei saa oma pinnapealse juurekavaga vett sügavamatest
mullakihtidest kätte. Teiseks, kui multšikihti ei ole uuendatud, on sellise
juurekavaga taimedel suurem oht saada talvekahjustusi, sest puudub korralik multšikiht
ja pinnalähedasi juuri kaitseb tavalisest väiksem kiht mulda.
Orgaanilised multšid
Männikooremultš
Tegemist on orgaanilise süsinikurikka
multšiga, mida toodetakse männikorbast peenestamise teel. Tegemist on
haljastuses ja ka koduaedades äärmiselt levinud multšitüübiga. Hea
männikooremultš ei tohiks sisaldada puiduosakesi ja peaks olema enne kasutamist
vähemalt aasta aega seisnud.
Oma aias olen männikooremultši
kasutanud peaaegu kümme aastat. Elupuuheki ja ilupõõsaste alla on raske leida
paremat multši. Männikooremultš hoiab väga hästi umbrohtumist ära ja üksikud
sitke varrega juurumbrohud on võimalik multšitud mullast vähese vaevaga kätte
saada. Männikooremultš hoiab mulla õhurikka ja kobedana.
Puiduhake
Puiduhake on orgaaniline
süsinikurikkas multš, mida kasutatakse männikooremultšile sarnasel viisil.
Puiduhaket saab teha erinevatest toormaterjalidest, mis annavad erinevat tooni lõpptulemuse:
mõni hake jääb heledam, teine tumedam. Toonimata puiduhake jätab igal juhul
looduslähedase mulje. Dekoratiivsetel eesmärkidel kasutatakse ka toonitud
puiduhaket, kuid toonitud puiduhakke puhul peab jälgima seda, et toonimisel
kasutatavad värvained oleksid keskkonnasõbralikud. Keskkonnaohutuse ja
taimetervise seisukohalt sobib lehtpuuhake paremini kui okaspuuhake.
Puiduhake sõelutakse ja jagatakse
harilikult erinevatesse fraktsioonidesse. See tagab kattematerjali ühtluse ja
seega ala katmisel ilusama lõpptulemuse.
Puiduhakke toormaterjal tuleb
tihti hooldatavalt haljasalalt või aiast. Tekib keskkonnasõbralik ringlus, kus
hooldustöödega tekkinud oksapraht jääb haljasalale või aeda ning katab ja
toidab sealset pinnast. Oksahakkureid on erineva võimsusega ning väiksemaid
kasutatakse sageli koduaias. Oleme ise teinud oma aia oksaprahist puiduhaket.
Väiksema võimsusega oksahakkuri häda on see, et ta hakib üksnes suhteliselt
peenikesi oksi (4-sentimeetrise läbimõõduga). Saadav mass on üsna peenikese fraktsiooniga,
kuid sisaldab samaaegselt 10-20 cm pikkuseid rootse, mis tekivad liiga
peenikestest okstest, mida masin ei suuda peeneks hakkida. Nii on isetoodetud
puiduhake ebaühtlase koostisega. Värvilt on selline puiduhake valkjashall,
mistõttu ei näe see igal peenral kena välja. Ent seda sobib kindlasti kasutada
põõsaaluste multšimisel.
 |
| http://www.gardendesign.com/places/my-garden-winter-in-petaluma-california?pnid=131019#gallery-content |
Kõdusõnnik
Kõdusõnnik on orgaaniline
lämmastikurikas multš. Kõdusõnnikut on suisa kummaline multšiks nimetada, sest
pannakse seda ju pinnasele ennekõike väetamise ja mulla parandamise eesmärgil.
Samas on see materjal kattev ja täidab ka teisi multši funktsioone, nii et
kõdusõnniku multšiks nimetamine ei ole sugugi imelik.
Olen kasutanud marjapõõsaste
multšimiseks kõdunenud hobusesõnnikut ja tulemusega päris rahule ei jäänud.
Sõnnik mõjus küll põõsaste viljakusele järgmisel aastal hästi, kuid multšimise
aastal kippus sõnnik põõsa all klompidesse ära kuivama ning siis pildusid
harakad ja varesed neid klompe aeda laiali. Õigem olnuks sõnnik mingil määral
maasse kobestada ning kasutada seda väetise ja maaparandajana. Kui on soov
jääda multšimise juurde, siis peaks ilmselt kasutama kõdusõnnikut näiteks
põhuga kombineeritult. Seda kavatsengi sel aastal marjapõõsaste ja noorte
viljapuude puhul proovida. Alla läheb kõdunev hobusesõnnik ja peale keskmise
paksusega kiht põhku. Sügisel saab mõlemad maasse kobestada.
Põhk
Põhk või põhuhekslid on
orgaaniline multš. Tegemist on süsinikurikka kattematerjaliga, milles süsiniku
ja lämmastiku vahekord on 75...100:1, ning seepärast vajavad mikroorganismid
põhu lagundamisel oma elutegevuseks lämmastikku. Lämmastik aga võetakse
kasvupinnasest. Nii tuleb põhu kasutamise korral anda kasvupinnasesse
lämmastikku, et saada normaalne saak.
Minu kogemus on näidanud, et põhk
on ennekõike hea peenra- ja vaovahede multšimisel. Tema eeliseks on odavus.
Põhku tuleks kasutada kombineeritult paberiga, sest lihtsalt põhuga multšimisel
kasvab umbrohi põhust lihtsalt läbi. Minu hinnangul tuleks põhku panna pigem
vähem kui palju, sest vihmaperioodil läheb põhk peenral väga kergesti mädanema
ja hallitama. Õigem on panna ajalehtedele piisavalt varjav kiht põhku ja siis
põhku vajadusel suve jooksul juurde lisada. Sel aastal kavatsen ka
marjapõõsaste aluseid põhuga multšida, kuid kombineeritult 2 aastat seisnud
hobusesõnnikuga.
Põhul ja põhul on ka vahe, nagu köögiviljanduse
tunnis hiljuti kuulsin. Kaera- ja nisupõhk multšiks nii hästi ei sobi.
Kaerapõhk pidavat minema eriti ligaseks: minu senine praktiline kogemus on kaerapõhuga
ja võin öelda, et vihma perioodil läheb see tõesti ligaseks ja siis hallitama.
Parim olevat rukkipõhk.
Muruniidus
Muruniidus on lämmastikurikkas ning seetõttu sobib selle kasutamine kasvupinnase parandamiseks hästi.
Minu isiklik kogemus on näidanud,
et muruniidusega multšimisel peab olema ettevaatlik, sest ka üsna õhuke kiht
muruniidust kipub vähegi vihmasemal perioodil kergesti tekitama pinnale n-ö
kooriku, mis siis hakkab hallitama. Leian, et muruniidus sobib küll väetiseks
ja mulla parandajaks näiteks põõsaste ja puude alla, kuid parem on niidus kergelt kõplaga mulda kobestada, sest siis ei teki multšitud kohale koledat
hallitavat ja mädanevat muruniiduse kihti.
Muud orgaanilised multšimaterjalid
Orgaaniliseks multšimaterjaliks
kõlbavad väga paljud materjalid. Nimetatud on pappi ja paberit, kookosmatte,
seenekasvatuse jääksubstraati, turvast, kakaoubade koori (need näevad muide
väga ilusad välja ja neid kasutatakse palju Prantsusmaa aedades), lambavilla.
Ilmselt tuleb olla loominguline ning arvestada põhitõdedega, et multš peaks
eelduslikult olema esteetiline, see ei tohi lehkama minna ega olla väga lenduv
ning kindlasti ei tohi kasutada inimesele või keskkonnale kahjulike ainetega
saastunud materjali.
 |
| https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgtZ4_i-VOF4fSvKamAV4oh9kgDDJER8IABjaVs0U0nhIZbzZOlEL3WHp37ystHJL2V8gzzJw5RwbDDiKvkrf6RIrmWuYCqm2ENyBjpymn9q08-JA9yP4X5ketYTbGTRgurFlrFoH_9uf7k/s1600/IMG_3122.JPG |
Multšina olen nimetatutest
kasutanud paberit, kuid seda üksnes kombineeritult põhuga. Paberi eeliseks on
tema odavus, sest peaaegu igas majapidamises tekib vanapaberit ja
paberikonteinerisse viimise asemel võib seda kasutada aias. Mina panin
mitteläikivat ajalehepaberit köögiviljapeenra vahedesse ja katsin selle põhuga.
Sellise multšimise vahetuks eesmärgiks oli hõlbustada peenravahede hooldamist.
Seda eesmärki täitis kombineeritud multš üksna hästi. Paberi puuduseks on inetu
väljanägemine: kui koduloomad armastavad peenarde vahel pikutamas käia, siis
tuleb lihtsalt ära siblitud põhk ilusti ajalehele tagasi kobestada. Selle
multšiskeemi kaugemaks eesmärgiks oli mul mulla struktuuri õhurikkamaks
muutmine, sest meie aias on paepealne gleimuld, mis kipub olema tihe ja
õhuvaene. Sügisel kaevasin kõdunenud ajalehed ja põhu koos kõdunenud hobusesõnnikuga
mulda. Loodetavasti asendab hobusesõnnik mullas selle vajaliku lämmastiku, mis
põhu kõdunemise protsessis ära tarvitatakse.
 |
| Ajalehed koos põhuga koduaias |
Mineraalsed multšid
Neid multše eelistatakse
orgaanilise multši asemel harilikult siis, kui soovitakse saavutada teatud dekoratiivset
eesmärki. Mineraalsed multšid kuuluvad ka teatud ajastu aiatüübi juurde,
näitena nimetan barokkaeda, kus mineraalsete multšidega tehti uhkeid
geomeetrilisi ornamente. Teiseks näiteks võib tuua orientaalse aia, kus
mitmesugused killustiku ja muu mineraalse multšiga kaetud pinnad moodustavad
olulise osa aiast.
Mineraalsetest multšidest tuleb
nimetada graniitkillustikku, kergkruusa (keramisiit), kruusa, tellisepuru,
dekoratiivkive. Ebaharilikumateks, mida ma ise ei ole seni kasutuses kohanud,
on klaasgraanulid ja merekarbid. Samuti mainitakse mineraalse multšina ära
liiv, mis on kahtlemata oluline materjal teatud aiatüübi rajamisel.
Mineraalseid multše kasutatakse harilikult
koos sünteetilise multšiga, et hoida ära pinnasekihtide segunemine. Vastasel
juhul muutuks ala mõne aja järel raskesti hooldatavaks või suisa hooldamatuks.
Mineraalseid multše ei ole ma
haljasaladel ja peenardel kasutanud. Olen enda aias jätnud killustiku koos peenravaibaga
teede ja platside rajamise materjaliks. Oleks põnev kasutada liiva või
graniitkillustikku multšimaterjalina, kuid nende kasutamine annaks ilusa
tulemuse, kui on tegemist range vormilise peenra või teatud tüüpi aiamaastikuga
(jaapani või nö subtroopiline aed).
 |
| http://media.tumblr.com/3384bf107663175e89d7eb2487de496c/tumblr_inline_mkgh2lkzww1qz4rgp.jpg |
Sünteetilised multšid
Sünteetilised multšid on näiteks tekstiilmultš,
peenravaip, filterkangas ja juuretõkkekangas. Neid kasutatakse kas eraldi või
kombineeritult koos teiste multšidega, sagedamini koos mineraalsete multšidega.
Sünteetiliste multšide eeliseks
võib pidada nende vastupidavust. Kui orgaanilise multši kihti peab uuendama iga
aasta, siis sünteetilised tekstiilid peavad vastu aastaid.
Tekstiilmultš
Tekstiilmultšiks nimetatakse
mustakiulist polüpropüleenmaterjali. Vastupidavus on tekstiilmultšil 5-6
aastat. Seda tekstiili või kasutada üksinda või kombineeritult koos koorepuru
või mineraalsete multšidega. Tekstiilmultši sobib kasutada ka erinevate pinnase
kihtide eraldamiseks (peenras drenaažikihi ja kasvukihi vahel ning nende
segunemise takistamiseks).
Paigaldamisel laotatakse kangas ettevalmistatud
pinnasele. Servad kinnitatakse kas mulla või kinnitushargiga. Taimede jaoks lõigatakse
kangasse istutusaugud.
 |
| http://www.koka.ee/wp-content/uploads/2014/06/image-e1402583234417.jpg |
Peenravaip
Peenravaip on paksem kui
tekstiilmultš ning ühtlasi jäigem ja tihedam. Laseb läbi nii õhku kui vett.
Materjal peab vastu 8-10 aastat. Seda tekstiili või kasutada üksinda või
kombineeritult koos koorepuru või mineraalsete multšidega.
Paigaldamine ja taimede
istutamine käib samamoodi nagu tekstiilmultši puhul. Servade kinnitus peab
olema siiski tugevam ning soovitatav on kaevata peenravaiba servad maasse või
katta need äärekivide, palkide või mätastega.
Oma aias oleme peenravaipa kasutanud
ennekõike aiarajatiste puhul: teed, platsikesed, väikeehitiste (kuurid jne) alused
lapid, kus oleme selle asetanud rajatise alusele paerähasele pinnasele enne kruusa,
killustikku või liiva. Kuigi niisuguses funktsioonis oleksid paremad (kuid
kallimad) kaks järgnevat geotekstiili.
 |
| https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdfDSj51o5ePQXwl8Xnd5RGQD4AdZ1XLO6ahmzC_XsnL08diofmKiKsEE_Pk6R7C3sdcRT7xvpkxsd1chOmLgkZVv0XU4a5pbLJfHO_3WVh6xLtPCZWsdZJ20ZtAqtLIRvJgrAljym-25u/s1600/IMG_2543.JPG |
Geotekstiilid
Geotekstiilidest käsitlen põgusalt
vaid filterkangast ja juuretõkkekangast. Need lasevad läbi vett ja õhku ning on
väga vastupidavad.
Filterkangas valmistatakse
polüpropüleenkiududest ning on viltjas ja keemiliselt neutraalne. Seda kasutatakse
pinnase tugevdamiseks, pinnase ärauhtumise vastu, külmakaitseks ja umbrohtumise
vältimiseks. Filterkangas eraldab erinevad mullakihid üksteisest, takistab
nende segunemist ja tugevdab pinnase struktuuri. Paigaldamine leiab aset
samamoodi nagu eelnevatel sünteetilistel kangastel.
Juuretõkkekangas on jäik
kiudkangas, mis ei kõdune ega mädane. Seda kangast kasutatakse, selleks et
hoida ära puu- või põõsajuurte tungimist istutusalasse või selleks et istutada
taimi keerukatesse kasvukohtadesse nagu näiteks mineraalse materjali (liiva,
killustiku) sisse. Juuretõkkekangas leiab kasutust ka turbaaedade rajamisel
kasvukohas, kus pinnas on selleks muidu ebasobiv ja aia rajamine eeldab
turbasepinnase kohale toomist ja kasvukoha kunstlikku rajamist. Paigaldus
sarnaneb eelnevatele.
Kasutatud kirjandus
Haynes, Barbara; Bird, Richard
[2002] 2005. Briti Kuninglik Aiandusselts. Praktiline aiapidaja käsiraamat.
Maalehe Raamat.
Mölder, Aino 2012. Haljasalade
kasvupinnased ja multšid. Tartu: Kirjastus Studium.
Sarapuu, Helve 2000. Hekid ja
hekitaimed. Tallinn: Valgus.
Uurman, Katrin; Albert, Tairi;
Talviste, Kaire 2014. Kodune mahepõllundus. Tallinn: Pegasus.
Vool, Ele 2014. Istutustööd ja
muru rajamine haljasalal. http://istutustoodmururajamine.weebly.com/
(30.01.2015).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar