Orgaanilised väetised

Selles väetiste kohta käivas postituses keskendun väetistele, mis on lubatud mahepõllunduses ja mida ise kasutan või mida oma aias edaspidi kasutada sooviksin.

Väetiseid liigitatakse väga erinevatel alustel. Kõige põhilisem liigitusalus on väetise koostis, mille järgi jagunevad väetised orgaanilisteks või mineraalseteks väetisteks. Orgaanilised väetised on taimse või loomse päritoluga ained, mis viiakse mulda vahetul või töödeldud kujul. Orgaanilistes väetistes on taimetoiteelemendid (lämmastik, fosfor, kaalium ja mikroelemendid) kas orgaanilise või mineraalse ühendi kujul ning mullas asuvad mikroobid muudavad toiteelemendid taimedele kättesaadavaks mineraalaineks (orgaanilise aine mineraliseerumine).

Orgaanilised väetised mitte üksnes ei väeta mulda, vaid neil on mulla suhtes hulga soodsaid toimeid:   mulla rikastamine huumusega, mis tähendab ühtlasi seda, et muld tumeneb, neelab rohkem päikeseenergiat ja seega soojeneb kiiremini. Orgaanilised väetised tõstavad mikroorganismide tegevuse aktiivsust, paraneb taimede toitumine ja kasvupinnase struktuur.

Roosipeenra hea ja rammus muld

Tahe (allapanuga) sõnnik

Alustan väetiste osa sõnnikuga, kuna see tahe väetis on koduaedades ja mahepõllunduses väga levinud. Kindlasti on vaja mainida, et olemas on ka allapanuta ehk poolvedel sõnnik ja vedelsõnnik, kuid neid kasutatakse koduaias vähem. Tahe sõnnik on orgaaniline väetis, mille lähteaineks on kodu- või põllumajandusloomade väljaheited ja allapanu. Sõnnikutest on levinuim veisesõnnik, kuid palju kasutatakse ka hobuse-, sea- ja kanasõnnikut. Väga heaks väetiseks peetakse lambasõnnikut. Sõnniku kvaliteedi määrab loomaliik, loomadele antavate söötade kvaliteet, allapanu ning sõnniku käitlemise ja hoidmise viis. Väikeaia praktikuna võin öelda, et sõnniku laotamise mugavus sõltub palju kasutatud allapanu liigist.

Üks oluline reegel, millega sõnniku puhul tuleb arvestada, on see, et enne kasutamist peab sõnnik vähemalt pool aastat käärima ja seda ei tohi taimedele panna värskelt. Sõnnik liigitataksegi värskeks ehk käärimata sõnnikuks ja käärinud sõnnikuks. Mida rohkem on sõnnik käärinud, seda kergemini see mullas laguneb ja seda kiiremini omastavad taimed sellest toitaineid.

Sõnnikul ei ole ainult väetamise ülesanne, vaid see parandab mulla struktuuri, õhustatust ning veehoiuvõimet. Samuti aktiveerub sõnniku toimel mullas mikroorganismide tegevus, kes aitavad taimel omastada mullas olevaid toitaineid. Sõnnik on taimede jaoks tähtis mikroelementide varustaja: mida väärtuslikum ja mitmekesisem on loomade toit, seda rohkem sisaldab sõnnik mikroelemente.

Sõnniku koostis on loomaliikidel erinev ja seda on sõnnikute lagunemiskiirus, mille järgi liigitatakse sõnnikud nn soojadeks ja külmadeks sõnnikuteks. Hobuse- ja lambasõnnik on soojad sõnnikud, sest nende lagunemine on kiire ja lagunemisel tekib suhteliselt kõrge temperatuur; veise- ja seasõnnik on külmad sõnnikud, sest nende lagunemisel ei tekib nii kõrget temperatuuri. Samas on soojade sõnnikute toime lühiajalisem ja külmadel vastavalt pikem.

http://homefixated.flashpointstudio.netdna-cdn.com/wp-content/uploads/2014/07/Home_Fixated_2014_05_12_-__pic14.jpg

Mõned sõnnikud, mille lämmastiku sisaldus on väiksem, ent fosfori ja kaaliumi sisaldus suurimad sobivad hästi sügisväetiseks. Head sügisväetised on selle poolest lambasõnnik ja kitsesõnnik.

Ma olen ise kasutanud mitu aastat Lilli Agro talli hobusesõnnikut: esmalt 4-5 aasta vanust kõdusõnnikut, sel aastal on plaanis kasutada pabulateks vormitud käärinud hobusesõnnikut. Käärinud hobusesõnnikul lehk peaaegu puudub ja seda on väga mõnus aeda laotada.

Virts

Virtsa ma kahjuks aias kasutanud ei ole, nii et isiklik kogemus puudub. Virts on vedel väetis. Vedelväetiste toime on kiirem, sest nendest omastavad taimed toitaineid kõige kergemini. Virtsa kasutatakse lahjendatult pealtväetamisel ja samuti komposti valmistamiseks.

Kanakakagraanulid

Sõnnikugraanulitest on väga levinud kanasõnniku baasil tooted. Kanakakagraanulid on väga toitaineterikkad ja nende kasutamisel peab olema ettevaatlik, et mitte tekitada taimedele ammoniaagipõletust.

Erinevad kompostid

Tegelikult on kompost igas aias veidi isemoodi: erinevad algkomponendid, erinevad vahekorrad. Kuigi võib öelda, et harilikult saab kompost alguse puulehtede, muruniite, aiast koristatud köögiviljapealsete, purustatud okste, munakoorte ja muude biolagunevate köögijäätmete segust. Kompost sisaldab ka harilikult mingi koguse sõnnikut või virtsa, mis soodustab eelnevate materjalide kõdunemist. Kompost peab sisaldama ka süsinikurikast materjali nagu turvas, mättamuld, lehtpuusaepuru, hekseldatud põhk, mis seoks kõdunemisel tekkivaid keemilisi ühendeid.

Huvitavaks kompostitüübiks võib pidada vermikomposti, mis on segu tavalisest kompostist ja vihmausside väljaheidetest. Vermikomposti konteinerit soovitatakse väikeaeda ja linnaaeda, kuna konteiner võtab vähe ruumi ja protsessi ohjamine lihtne. Komposteeritavast materjalist ja köögijäätmetest komposti saamiseks kasutatakse kompostiusse, kes materjali kompostiks töötlevad ja seda oma väljaheidetega rikastavad.

Kompostilt on nii multši kui väetise ülesanne ning teda võib pidada tõeliseks „kullaks“. Väetisena on komposti eelis muude väetiseliikide ees see, et toitained eralduvad kompostist mulda aeglaselt (teatud juhtudel on see muidugi ka miinus) ja ühtlaselt ning lisaks parandab kompost mulla bioloogilisi, füüsikalisi ja keemilisi omadusi. Kompost nõuab aga teiste väetistega võrreldes aednikult kõige enam aega ja tööd, sest kes komposti ikka valmistab, kui mitte aednik ise.

Nii nagu sõnniku puhul, on ka komposti kvaliteet äärmiselt tähtis. Heas kompostis ei ole umbrohuseemneid, juurumbrohtude juuretükke ega haigete taimede jäänuseid.

http://www.umbrellaenglish.co.uk/wp-content/uploads/2015/01/compost-bin-1.jpg

Taimeleotised

Taimeleotised on vedelad kiire toimega väetised, millest taimed omastavad toitaineid kergesti. Taimeleotiste valmistamise põhiretsept on järgmine:

• tee lahus;
• lase seista;
• lahjenda tõmmist;
• kasta.

Näiteks kõrvenõgesekääritis valmistatakse 1 kg-st peenestatud värsketest kõrvenõgeselehtedest ja –vartest ning 10 l veest. Kääritis jäetakse 2-3 nädalaks kaane alla seisma, seda segatakse aeg-ajalt. Enne kastmist lahjendatakse 1 osa kääritist 10 osa veega. Kasta kord 2-3 nädala tagant. Nõgesevees on rohkesti lämmastikku ja kaaliumi.

Mereadru

Mereadru on saarel  ja rannikul elavate aednike „kuld“, mida on kasutatud aastasadu.

Mereadru sisaldab soodsas vahekorras enamasti kõiki taimedele vajaminevaid makro- ja mikrotoiteelemente. Mereadrus sisalduvad toiteelemendid on mullas lahustuvad ja neist põhiosa muutub mikroorganismide abil taimedele kättesaadavaks juba esimesel kasutusaastal. Seega on mereadru toimelt kiirem tahkest sõnnikust ja kompostist.

Marje Särekanno toob artiklis välja mereadru eelised ja eripära:

• rikkalik ja tasakaalustatud makro- ja mikroelementide sisaldus;
• toiteelemendid on taimedele kergesti omastatavad;
• sobiv happesus (pH 6,6), mis on sobilik enamike taimede kasvuks;
• sisaldab looduslikke kasvustimulaatoreid (auksiine);
• aktiveerib mullas mikroobide tegevust;
• suurendab taimede vastupanuvõimet põuale ja liigniiskusele.

Kirjanduses soovitatakse adru sügisel pärast merest väljauhtumist kohe aeda vedada ja mulda kaevata; kui lasta adrul õhu käes kõduneda, siis tekivad suured toitainete kaod. Teise toimimisviisina on soovitatud järgmist: kevadel laotada adru umbes 5 cm paksuse kihina mullapinnale ja segada see kas rehitsemise või kaevamistööde käigus mullaga; samuti võib mereadrut panna istutamise ajal taimerivide alla või kobestada mulla sisse kohtväetisena.

http://g3.nh.ee/images/pix/900x585/CJ2_PHde4XE/kallas-65758676.jpg

Haljasväetised

Haljasväetiseks nimetatakse põllukultuuride haljasmassi, mis viiakse mulda kas kasvukohal või teiselt kasvukohalt tooduna, et suurendada mulla viljakust. Haljasväetise aluseks on lämmastiku sidumine (ehk fikseerimine ehk seondamine). Maheviljeluses on liblikõieliste haljasväetiskultuuride kasvatamine peamine võimalus rikastada mulda lämmastikuga. Haljasväetise mõju mullale ei piirdu sellega, vaid haljasväetise kasutamisega:

• muudetakse mulla huumusbilanssi positiivsemaks (eriti vajalik huumusevaestel ja puuduliku mikrobioloogilise tegevusega muldadel);
• paraneb paremast huumusseisundist tulenevalt mulla toiterežiim, struktuursus, niiskusrežiim ja teised füüsikalised omadused;
• aktiveeritakse mulla elustiku tegevust;
• savimuldades sidusus väheneb ja nende vee läbilaskvus paraneb.

Liblikõieliste haljasväetiskultuuride mõju ei piirdu ühe aastaga ja võib kesta mitu aastat. Samas saavutatakse kõige püsivam järelmõju, kui haljasväetiskultuure kasvatatakse pinnal mitu aastat.

Aedniku seisukohalt pakuvad huvi järgmised kasutusviisid:

• haljasväetiskultuuri kasvatamine iseseisva kultuurina: külv kevadel, vegetatsiooniperioodil niidetakse (niide kaevatakse maasse või viiakse komposti), sügisel kaevatakse maasse;
• haljasväetiskultuuri kasvatamine niite-haljasväetiseks: haljasväetiskultuuri kasvatatakse mujal põllulapil, haljasmass niidetakse ja veetakse väetatavale maalapile;
• haljasväetiskultuuri kasvatamine vahekultuurina: pärast varavalmivate köögiviljade koristust külvatakse kiirekasvulisi kultuure (nagu näiteks valge sinep, õlirõigas, rukis, keerispea, hernes, talirüps, tatar) või kultuuride segu (näiteks valge sinep, keerispea, vikk, tatar), mis kaevatakse maasse sügisel või järgmisel kevadel.

Kasutamisel peab arvestama sellega, et kui taimne materjal laguneb varakult pärast mulda kandmist, siis tekib lämmastiku leostumise oht. Nii soovitatakse lämmastikukadude vähendamiseks viia haljasväetiskultuur mulda hilja sügisel või kevadel. Haljasmassi varajasel maasse kaevamisel hakkab orgaaniline aine suhteliselt kiiresti mineraliseeruma ja vabanenud lämmastik lendub või uhutakse sademete poolt mullast välja.

Liblikõieliste haljasväetiskultuuridena kasvatatakse kõige rohkem punast ristikut ja valget mesikat. Sobivad veel lutsernid, vähem on levinud harilik nõiahammas ja lupiinid (hulgalehist lupiini ei soovitata mahetootmisesse, sest kui herbitsiide ei kasutata, võib liik muutuda umbrohuks). Kui vaadata paikkondade kaupa, siis Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel muldadel kasvavad hästi valge mesikas ja lutsernid, Kesk- ja Lõuna-Eestis happelisematel muldadel saab kasutada punast ristikut või siis lubjata muldi, et saaks kasutada eespool nimetatud haljasväetiskultuure. Kirjanduses nimetatakse haljasväetiskultuuridena ka hernest, hiirehernest, põlduba.

Ka see aitab

Veel antakse haljasväetiskultuuride kasutamiseks soovitus, et kui liblikõielist liiki kasvatatakse maatükil esmakordselt, siis tuleks seemneid enne külvi segada taimeliigile vastava mügarbakteri preparaadiga (ka liblikõielised haljasväetiskultuurid on oma toitumisel tugevas sõltuvuses sümbioossetest mügarbakteritest).

Vahekultuurina kasvatamisel peaks arvestama vähemalt 50-päevase kasvuperioodiga ja neist on seda rohkem kasu, mida varem need külvatakse. Aednik saab külvata vahekultuuri kohe pärast varase põhikultuuri (uba, hernes, varajased köögiviljad) koristamist augustis. Vahekultuuri arenguks on vaja vähemalt 9°-kraadist päevast temperatuuri.

Põhk väetisena

Põhu väetisena kasutamise puhul peab arvestama sellega, et põhu lagundamisel on vaja mikroorganismidel võtta mullast lämmastikku. Põhku ei saagi seepärast sõnnikuga võrrelda, kuna see võistleb lagunemisel taimedega lämmastiku pärast. Mulla viljakuse langust saab ära hoida, kui koos põhuga anda mulda kiiretoimelist orgaanilist väetist, nagu virts või vedelsõnnik. 

Põhupallist jätkub koduaias kauaks

                             

Kasutatud kirjandus

Haynes, Barbara; Bird, Richard [2002] 2005. Briti Kuninglik Aiandusselts. Praktiline aiapidaja käsiraamat. Maalehe Raamat.

Kanger, Jaan; Kevvai, Toomas; Kevvai, Leonhard; Kärblane, Heino; Astover, Alar; Ilumäe, Ene; Lauringson, Enn; Loide, Valli; Penu, Priit; Rooma, Livi; Sepp,Karli; Talgre, Liina; Tamm, Uno 2014. Väetamise ABC. Saku: Põllumajandusuuringute Keskus. — Põllumajanduskeskkonna seire büroo. http://pmk.agri.ee/pkt/files/f22/vaetamise_ABC.pdf (31.01.2015). 

Kulmala, Airi. Toitaineallikate valimine. — Baltic Deal. Head praktikad. http://www.pikk.ee/balticdeal/praktikad/vaetamine/?newsID=473 (31.01.2015). 

Lauringson, Enn; Talgre, Liina 2014. Haljasväetised külvikorras. — Eesti Põllu- ja Maamajanduse Nõuandeteenistus. http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/kulvikord/haljasvaetised-kulvikorras#.VM0RFGisWVA (31.01.2015).

Põldma, Priit 2012. Köögivili maheaias. Esitlus. https://tootsipeenar.files.wordpress.com/2012/03/aia-planeerimine.pdf (30.01.2015).

Sarapuu, Helve 2000. Hekid ja hekitaimed. Tallinn: Valgus.

Särekanno, Marje 2013. Väärtuslik aiaramm Vormsi mereadrust — kiiretoimeline orgaaniline väetis. Delfi. Läänemaa. http://eestielu.delfi.ee/laanemaa/elu/vaartuslik-aiaramm-vormsi-mereadrust-kiiretoimeline-orgaaniline-vaetis?id=66284574 (31.01.2015).

Tamm, Kalvi (koost.) 2013. Väetiste käitlustehnoloogiad ja –masinad. Eesti Maaviljeluse Instituut. Rahvusraamatukogu digiarhiiv. http://www.digar.ee/id/nlib-digar:131666 (30.01.2015).

Uurman, Katrin 2014. Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine. Konspekt. Räpina Aianduskool.

Uurman, Katrin; Albert, Tairi; Talviste, Kaire 2014. Kodune mahepõllundus. Tallinn: Pegasus.

Õun, Elmar 1983. Aiakultuuride väetamine ja muud hüva nõu koduaiapidajale. Tallinn: Valgus.