Selles väetiste kohta käivas
postituses keskendun väetistele, mis on lubatud mahepõllunduses ja mida ise
kasutan või mida oma aias edaspidi kasutada sooviksin.
Väetiseid liigitatakse väga
erinevatel alustel. Kõige põhilisem liigitusalus on väetise koostis, mille
järgi jagunevad väetised orgaanilisteks või mineraalseteks väetisteks. Orgaanilised
väetised on taimse või loomse päritoluga ained, mis viiakse mulda vahetul või
töödeldud kujul. Orgaanilistes väetistes on taimetoiteelemendid (lämmastik,
fosfor, kaalium ja mikroelemendid) kas orgaanilise või mineraalse ühendi kujul
ning mullas asuvad mikroobid muudavad toiteelemendid taimedele kättesaadavaks
mineraalaineks (orgaanilise aine mineraliseerumine).
Orgaanilised väetised mitte
üksnes ei väeta mulda, vaid neil on mulla suhtes hulga soodsaid toimeid: mulla
rikastamine huumusega, mis tähendab ühtlasi seda, et muld tumeneb, neelab
rohkem päikeseenergiat ja seega soojeneb kiiremini. Orgaanilised väetised tõstavad
mikroorganismide tegevuse aktiivsust, paraneb taimede toitumine ja kasvupinnase
struktuur.
![]() |
Roosipeenra hea ja rammus muld |
Tahe (allapanuga) sõnnik
Alustan väetiste osa sõnnikuga, kuna
see tahe väetis on koduaedades ja mahepõllunduses väga levinud. Kindlasti on
vaja mainida, et olemas on ka allapanuta ehk poolvedel sõnnik ja vedelsõnnik,
kuid neid kasutatakse koduaias vähem. Tahe sõnnik on orgaaniline väetis, mille
lähteaineks on kodu- või põllumajandusloomade väljaheited ja allapanu. Sõnnikutest
on levinuim veisesõnnik, kuid palju kasutatakse ka hobuse-, sea- ja kanasõnnikut.
Väga heaks väetiseks peetakse lambasõnnikut. Sõnniku kvaliteedi määrab
loomaliik, loomadele antavate söötade kvaliteet, allapanu ning sõnniku
käitlemise ja hoidmise viis. Väikeaia praktikuna võin öelda, et sõnniku
laotamise mugavus sõltub palju kasutatud allapanu liigist.
Üks oluline reegel, millega
sõnniku puhul tuleb arvestada, on see, et enne kasutamist peab sõnnik vähemalt
pool aastat käärima ja seda ei tohi taimedele panna värskelt. Sõnnik liigitataksegi
värskeks ehk käärimata sõnnikuks ja käärinud sõnnikuks. Mida rohkem on sõnnik
käärinud, seda kergemini see mullas laguneb ja seda kiiremini omastavad taimed
sellest toitaineid.
Sõnnikul ei ole ainult väetamise
ülesanne, vaid see parandab mulla struktuuri, õhustatust ning veehoiuvõimet.
Samuti aktiveerub sõnniku toimel mullas mikroorganismide tegevus, kes aitavad
taimel omastada mullas olevaid toitaineid. Sõnnik on taimede jaoks tähtis
mikroelementide varustaja: mida väärtuslikum ja mitmekesisem on loomade toit,
seda rohkem sisaldab sõnnik mikroelemente.
Sõnniku koostis on loomaliikidel
erinev ja seda on sõnnikute lagunemiskiirus, mille järgi liigitatakse sõnnikud
nn soojadeks ja külmadeks sõnnikuteks. Hobuse- ja lambasõnnik on soojad
sõnnikud, sest nende lagunemine on kiire ja lagunemisel tekib suhteliselt kõrge
temperatuur; veise- ja seasõnnik on külmad sõnnikud, sest nende lagunemisel ei
tekib nii kõrget temperatuuri. Samas on soojade sõnnikute toime lühiajalisem ja
külmadel vastavalt pikem.
![]() |
http://homefixated.flashpointstudio.netdna-cdn.com/wp-content/uploads/2014/07/Home_Fixated_2014_05_12_-__pic14.jpg |
Mõned sõnnikud, mille lämmastiku
sisaldus on väiksem, ent fosfori ja kaaliumi sisaldus suurimad sobivad hästi
sügisväetiseks. Head sügisväetised on selle poolest lambasõnnik ja kitsesõnnik.
Ma olen ise kasutanud mitu aastat
Lilli Agro talli hobusesõnnikut: esmalt 4-5 aasta vanust kõdusõnnikut, sel
aastal on plaanis kasutada pabulateks vormitud käärinud hobusesõnnikut. Käärinud
hobusesõnnikul lehk peaaegu puudub ja seda on väga mõnus aeda laotada.
Virts
Virtsa ma kahjuks aias kasutanud
ei ole, nii et isiklik kogemus puudub. Virts on vedel väetis. Vedelväetiste
toime on kiirem, sest nendest omastavad taimed toitaineid kõige kergemini.
Virtsa kasutatakse lahjendatult pealtväetamisel ja samuti komposti
valmistamiseks.
Kanakakagraanulid
Sõnnikugraanulitest on väga
levinud kanasõnniku baasil tooted. Kanakakagraanulid on väga toitaineterikkad
ja nende kasutamisel peab olema ettevaatlik, et mitte tekitada taimedele
ammoniaagipõletust.
Erinevad kompostid
Tegelikult on kompost igas aias veidi
isemoodi: erinevad algkomponendid, erinevad vahekorrad. Kuigi võib öelda, et
harilikult saab kompost alguse puulehtede, muruniite, aiast koristatud
köögiviljapealsete, purustatud okste, munakoorte ja muude biolagunevate
köögijäätmete segust. Kompost sisaldab ka harilikult mingi koguse sõnnikut või
virtsa, mis soodustab eelnevate materjalide kõdunemist. Kompost peab sisaldama
ka süsinikurikast materjali nagu turvas, mättamuld, lehtpuusaepuru, hekseldatud
põhk, mis seoks kõdunemisel tekkivaid keemilisi ühendeid.
Huvitavaks kompostitüübiks võib
pidada vermikomposti, mis on segu tavalisest kompostist ja vihmausside
väljaheidetest. Vermikomposti konteinerit soovitatakse väikeaeda ja linnaaeda,
kuna konteiner võtab vähe ruumi ja protsessi ohjamine lihtne. Komposteeritavast
materjalist ja köögijäätmetest komposti saamiseks kasutatakse kompostiusse, kes
materjali kompostiks töötlevad ja seda oma väljaheidetega rikastavad.
Kompostilt on nii multši kui
väetise ülesanne ning teda võib pidada tõeliseks „kullaks“. Väetisena on
komposti eelis muude väetiseliikide ees see, et toitained eralduvad kompostist
mulda aeglaselt (teatud juhtudel on see muidugi ka miinus) ja ühtlaselt ning
lisaks parandab kompost mulla bioloogilisi, füüsikalisi ja keemilisi omadusi. Kompost
nõuab aga teiste väetistega võrreldes aednikult kõige enam aega ja tööd, sest
kes komposti ikka valmistab, kui mitte aednik ise.
Nii nagu sõnniku puhul, on ka
komposti kvaliteet äärmiselt tähtis. Heas kompostis ei ole umbrohuseemneid,
juurumbrohtude juuretükke ega haigete taimede jäänuseid.
![]() |
http://www.umbrellaenglish.co.uk/wp-content/uploads/2015/01/compost-bin-1.jpg |
Taimeleotised
Taimeleotised on vedelad kiire toimega
väetised, millest taimed omastavad toitaineid kergesti. Taimeleotiste
valmistamise põhiretsept on järgmine:
- tee lahus;
- lase seista;
- lahjenda tõmmist;
- kasta.
Näiteks kõrvenõgesekääritis valmistatakse
1 kg-st peenestatud värsketest kõrvenõgeselehtedest ja –vartest ning 10 l
veest. Kääritis jäetakse 2-3 nädalaks kaane alla seisma, seda segatakse
aeg-ajalt. Enne kastmist lahjendatakse 1 osa kääritist 10 osa veega. Kasta kord
2-3 nädala tagant. Nõgesevees on rohkesti lämmastikku ja kaaliumi.
Mereadru
Mereadru on saarel ja rannikul elavate aednike „kuld“, mida on
kasutatud aastasadu.
Mereadru sisaldab soodsas
vahekorras enamasti kõiki taimedele vajaminevaid makro- ja mikrotoiteelemente.
Mereadrus sisalduvad toiteelemendid on mullas lahustuvad ja neist põhiosa
muutub mikroorganismide abil taimedele kättesaadavaks juba esimesel
kasutusaastal. Seega on mereadru toimelt kiirem tahkest sõnnikust ja kompostist.
Marje Särekanno toob artiklis
välja mereadru eelised ja eripära:
- rikkalik ja tasakaalustatud makro- ja mikroelementide sisaldus;
- toiteelemendid on taimedele kergesti omastatavad;
- sobiv happesus (pH 6,6), mis on sobilik enamike taimede kasvuks;
- sisaldab looduslikke kasvustimulaatoreid (auksiine);
- aktiveerib mullas mikroobide tegevust;
- suurendab taimede vastupanuvõimet põuale ja liigniiskusele.
Kirjanduses soovitatakse adru
sügisel pärast merest väljauhtumist kohe aeda vedada ja mulda kaevata; kui
lasta adrul õhu käes kõduneda, siis tekivad suured toitainete kaod. Teise
toimimisviisina on soovitatud järgmist: kevadel laotada adru umbes 5 cm paksuse
kihina mullapinnale ja segada see kas rehitsemise või kaevamistööde käigus mullaga;
samuti võib mereadrut panna istutamise ajal taimerivide alla või kobestada
mulla sisse kohtväetisena.
![]() |
http://g3.nh.ee/images/pix/900x585/CJ2_PHde4XE/kallas-65758676.jpg |
Haljasväetised
Haljasväetiseks nimetatakse
põllukultuuride haljasmassi, mis viiakse mulda kas kasvukohal või teiselt
kasvukohalt tooduna, et suurendada mulla viljakust. Haljasväetise aluseks on
lämmastiku sidumine (ehk fikseerimine ehk seondamine). Maheviljeluses on liblikõieliste
haljasväetiskultuuride kasvatamine peamine võimalus rikastada mulda
lämmastikuga. Haljasväetise mõju mullale ei piirdu sellega, vaid haljasväetise
kasutamisega:
- muudetakse mulla huumusbilanssi positiivsemaks (eriti vajalik huumusevaestel ja puuduliku mikrobioloogilise tegevusega muldadel);
- paraneb paremast huumusseisundist tulenevalt mulla toiterežiim, struktuursus, niiskusrežiim ja teised füüsikalised omadused;
- aktiveeritakse mulla elustiku tegevust;
- savimuldades sidusus väheneb ja nende vee läbilaskvus paraneb.
Liblikõieliste haljasväetiskultuuride
mõju ei piirdu ühe aastaga ja võib kesta mitu aastat. Samas saavutatakse kõige
püsivam järelmõju, kui haljasväetiskultuure kasvatatakse pinnal mitu aastat.
Aedniku seisukohalt pakuvad huvi
järgmised kasutusviisid:
- haljasväetiskultuuri kasvatamine iseseisva kultuurina: külv kevadel, vegetatsiooniperioodil niidetakse (niide kaevatakse maasse või viiakse komposti), sügisel kaevatakse maasse;
- haljasväetiskultuuri kasvatamine niite-haljasväetiseks: haljasväetiskultuuri kasvatatakse mujal põllulapil, haljasmass niidetakse ja veetakse väetatavale maalapile;
- haljasväetiskultuuri kasvatamine vahekultuurina: pärast varavalmivate köögiviljade koristust külvatakse kiirekasvulisi kultuure (nagu näiteks valge sinep, õlirõigas, rukis, keerispea, hernes, talirüps, tatar) või kultuuride segu (näiteks valge sinep, keerispea, vikk, tatar), mis kaevatakse maasse sügisel või järgmisel kevadel.
Kasutamisel peab arvestama
sellega, et kui taimne materjal laguneb varakult pärast mulda kandmist, siis
tekib lämmastiku leostumise oht. Nii soovitatakse lämmastikukadude
vähendamiseks viia haljasväetiskultuur mulda hilja sügisel või kevadel.
Haljasmassi varajasel maasse kaevamisel hakkab orgaaniline aine suhteliselt
kiiresti mineraliseeruma ja vabanenud lämmastik lendub või uhutakse sademete
poolt mullast välja.
Liblikõieliste
haljasväetiskultuuridena kasvatatakse kõige rohkem punast ristikut ja valget
mesikat. Sobivad veel lutsernid, vähem on levinud harilik nõiahammas ja
lupiinid (hulgalehist lupiini ei soovitata mahetootmisesse, sest kui herbitsiide
ei kasutata, võib liik muutuda umbrohuks). Kui vaadata paikkondade kaupa, siis
Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel muldadel kasvavad hästi valge mesikas ja
lutsernid, Kesk- ja Lõuna-Eestis happelisematel muldadel saab kasutada punast
ristikut või siis lubjata muldi, et saaks kasutada eespool nimetatud
haljasväetiskultuure. Kirjanduses nimetatakse haljasväetiskultuuridena ka hernest,
hiirehernest, põlduba.
![]() |
Ka see aitab |
Veel antakse
haljasväetiskultuuride kasutamiseks soovitus, et kui liblikõielist liiki
kasvatatakse maatükil esmakordselt, siis tuleks seemneid enne külvi segada
taimeliigile vastava mügarbakteri preparaadiga (ka liblikõielised
haljasväetiskultuurid on oma toitumisel tugevas sõltuvuses sümbioossetest
mügarbakteritest).
Vahekultuurina kasvatamisel peaks
arvestama vähemalt 50-päevase kasvuperioodiga ja neist on seda rohkem kasu,
mida varem need külvatakse. Aednik saab külvata vahekultuuri kohe pärast varase
põhikultuuri (uba, hernes, varajased köögiviljad) koristamist augustis.
Vahekultuuri arenguks on vaja vähemalt 9°-kraadist päevast temperatuuri.
Põhk väetisena
Põhu väetisena kasutamise puhul
peab arvestama sellega, et põhu lagundamisel on vaja mikroorganismidel võtta
mullast lämmastikku. Põhku ei saagi seepärast sõnnikuga võrrelda, kuna see
võistleb lagunemisel taimedega lämmastiku pärast. Mulla viljakuse langust saab
ära hoida, kui koos põhuga anda mulda kiiretoimelist orgaanilist väetist, nagu
virts või vedelsõnnik.
![]() |
Põhupallist jätkub koduaias kauaks |
Kasutatud kirjandus
Haynes, Barbara; Bird, Richard
[2002] 2005. Briti Kuninglik Aiandusselts. Praktiline aiapidaja käsiraamat.
Maalehe Raamat.
Kanger, Jaan; Kevvai, Toomas;
Kevvai, Leonhard; Kärblane, Heino; Astover, Alar; Ilumäe, Ene; Lauringson, Enn;
Loide, Valli; Penu, Priit; Rooma, Livi; Sepp,Karli; Talgre, Liina; Tamm, Uno
2014. Väetamise ABC. Saku: Põllumajandusuuringute Keskus. — Põllumajanduskeskkonna
seire büroo. http://pmk.agri.ee/pkt/files/f22/vaetamise_ABC.pdf
(31.01.2015).
Kulmala, Airi. Toitaineallikate
valimine. — Baltic Deal. Head praktikad. http://www.pikk.ee/balticdeal/praktikad/vaetamine/?newsID=473
(31.01.2015).
Lauringson, Enn; Talgre, Liina
2014. Haljasväetised külvikorras. — Eesti Põllu- ja Maamajanduse
Nõuandeteenistus. http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/kulvikord/haljasvaetised-kulvikorras#.VM0RFGisWVA
(31.01.2015).
Põldma, Priit 2012. Köögivili
maheaias. Esitlus. https://tootsipeenar.files.wordpress.com/2012/03/aia-planeerimine.pdf
(30.01.2015).
Sarapuu, Helve 2000. Hekid ja
hekitaimed. Tallinn: Valgus.
Särekanno, Marje 2013. Väärtuslik
aiaramm Vormsi mereadrust — kiiretoimeline orgaaniline väetis. Delfi. Läänemaa.
http://eestielu.delfi.ee/laanemaa/elu/vaartuslik-aiaramm-vormsi-mereadrust-kiiretoimeline-orgaaniline-vaetis?id=66284574
(31.01.2015).
Tamm, Kalvi (koost.) 2013.
Väetiste käitlustehnoloogiad ja –masinad. Eesti Maaviljeluse Instituut.
Rahvusraamatukogu digiarhiiv. http://www.digar.ee/id/nlib-digar:131666
(30.01.2015).
Uurman, Katrin 2014. Väetamise
põhimõtted, väetised ja väetamine. Konspekt. Räpina Aianduskool.
Uurman, Katrin; Albert, Tairi;
Talviste, Kaire 2014. Kodune mahepõllundus. Tallinn: Pegasus.
Õun, Elmar 1983. Aiakultuuride
väetamine ja muud hüva nõu koduaiapidajale. Tallinn: Valgus.
Kogu töö on põhjalik ja vastab nõuetele. Kahjuks on mineraalväetised kõrvale jäänud. Töö on kergesti loetav ja läbi pikitud autori arutelust, arvamustest ja kogemustest.
VastaKustutaJään mineraalväetiste käsitlust ootama.
Esitan mineraalväetiste käsitluse http://piretiaed.blogspot.com/
Kustuta